Steppimine põletab rasvu

Jäin Reval Spordiklubis toimuvasse vesisteppi mõne minuti hiljaks. Teised olid stepilaudadega juba vette roninud ja liigutasid end esimese muusikapala saatel. Haarasin nurgast laua ja silma jäänud koormusetõstjad ehk jalatakistid.

Kujutasin ette, et treening algab aeglase soojendusega, kuid ei - juba alguses võttis treener Maiki trenni tempokalt, et lihased ruttu soojaks saada. Midagi hullu polnud. Treeningu kiirus oli täiesti paras, jõudsin kõike kaasa teha.

Harjutused olid oma ülesehituselt ja jälgitavuselt väga lihtsad, nende tegemiseks ei pidanud omama erilisi koordinatsioonivõimeid. Ainult korra vandusin tempole alla, kui üle laua "kääre" teha tuli, sest jalatakistid ei võimaldanud nii kiiret tempot. Vähemalt minusugusel algajal. Treeningu lõppedes tuli välja, et need takistid polnudki kohustuslikud ja ma kasutasin neid vist ainsana.

Pärast vesistepi põhiosa algas seina ääres kõhulihaste treenimine. Kätega torust kinni hoides tegime natuke kõverdatud jalgadega seina peal suuri ringe - absoluutselt tõhus kõhu- ja kerelihaste treenimiseks. Pärast seda oli kord venituste ja lõdvestuse käes.

Steppi maismaal olen ma alati natukene peljanud, sest telekas nähtu on jätnud sellest mulje, kui ülimalt keerukast ja väga tempokast treeningust. Kuna mul polnud soovi oma pulssi lakke ajada, valisin vesistepile võrdlusmomendi tekitamiseks stepp-fatburn treeningu, mida pakub Tulbi Spordiklubi. Kirjade järgi on tegemist lihtsa ja mõnusa rasvapõletustrenniga, mis sobib nii algajatele kui ka kaalulangetajale.

Treening algas ootuspäraselt lihtsate sammudega. Kui keha soe, lisandusid kergemad sammukombinatsioonid. Umbes viie minutit pärast olid stepi-tunne omandatud. Treening vastas telekast nähtule - astud pingile, siis jälle põrandale, hops-hops, käed vehklevad kiirelt ette-taha, kõik käib tempokalt muusika taktis.

Juba kümme minutit pärast trenni algust pidin hakkama higi pühkima, steppimine võttis naha korralikult märjaks. Mida aeg edasi, seda rohkem lisandus väikseid lihtsaid sammukombinatsioone. Ükshaaval oli neid teha lihtne, kuid kui tunni lõpupoole sai neist sammukestest kokku veidi pikem jada harjutusi, läks asi pisut keeruliseks.

Kohati tundsin, et mu jalad ei jaksa väsimusest sammu pidada, mistõttu tegin puhkamiseks mõnikümmend sekundit lihtsaid põhisamme ja treening jätkus vastavalt kavale. Lõpetuseks olid lihasharjutused ja lõdvestus. Trennist tulles olin positiivselt väsinud ja ootasin huviga järgmist võimalust sama korrata.

Mulle tundub, et lihtsam treening toimus vees. Just sellepärast, et vees olid elementaarsemad sammud, tempo aeglasem ja ei tundnud higistamist. Saalis toimuv stepp oli pisut tempokam, pannes higi voolama nagu kevadisel mahlakasel, olgugi et tegemist oli lihtsate sammukombinatsioonide ja madalal pulsisagedusel treenimisega.

Mõnusad ja tõhusad trennid on kahtlemata mõlemad.