Järgmine on Euroopa eluasemeturg

USA eluasemeturu mull, mida osaliselt toitsid halvad hüpoteegid, oli katalüsaatoriks praegusele möllule finantsturul. See ei piirdunud aga USAga. Euroopas on kinnisvarahinnad kümnendiga samuti järsult tõusnud, dramaatilisemaltki kui USAs. Sama käib ka teiste OECD riikide ja tärkavate turgude kohta, kus kiirelt suurenevad sissetulekud avaldavad survet hindadele.

Elamute hinnad on tõepoolest mõne erandiga (nt Saksamaa ja Jaapan) tõusnud kõikjal tasemele, mida iial nähtud pole. Kuidas sai üleilmne buum tekkida, kui kinnisvara on varadest kõige lokaalsem?

Ühe uurimistöös pakutakse välja, et üleilmne eluasemebuum on tihedalt seotud suurte keskpankade likviidsuse enneolematu tõusuga. Oma osa mängis laenamine ostjaile, kes tavaliselt hüpoteeklaenude saamiseks ei kvalifitseeruks (halvad laenuvõtjad). Seda poleks juhtunud, kui keskpangad poleks loonud ohtra likviidsuse ja madalate intressimääradega keskkonda.

Halvad laenud on siiani mõjutanud peamiselt USA ja Euroopa finantsturge. See ei üllata, kui arvestada, et mõlemal pool Atlandi ookeani on hinnad jõudnud aegade kõrgeimale tasemele.

See pole pelk juhus. Ameerika ja Euroopa eluasemehinnad on alati korrelatsioonis olnud. 30 aasta jooksul on hinnad kaldunud järgima kolme aeglast, omavahel seotud tõusu-langustsüklit. Kõigile eelmistele tippudele järgnes mitu aastat langevaid hindu (püsihindades). Pole põhjust eeldada, et praegune tsükkel kulgeks teisiti. Eelmisel aastal algas hinnasula USAs. Kuna euroala andmed pole veel kättesaadavad, ei saa öelda, kas ka Euroopas on hinnad juba langusse pööranud, kuid seniste kogemuste põhjal peaks see üsna peatselt toimuma.

Nii USAs kui ka Euroopas tunduvad hinnad olevat tõusnud 20-30 protsenti. Sellisele suurele liialdusele järgneb tõenäoliselt mõningane alahindamine. See võib tähendada, et hinnad langevad vähemalt 20-30 protsenti.

Euroopa poliitikuil on seega põhjust muretseda. Kuigi pole andmeid suures koguses halbade laenude andmisest eurotsoonis, on hulga tõendeid eeldamaks, et eluasemehindadel on oluline mõju siseriiklikule nõudlusele. Kõrgemaid eluasemehindu on seostatud suure tarbimisega. Madalamate majahindadega kogu Euroopas kaasneb seega tõenäoliselt nõrgem tarbimisnõudlus kui USAs.

Konjunktuurilangus majahindades ei piirdu seega USAga. Ja mõlemal pool Atlanti õõnestab see langus tõenäoliselt kulutusi tarbimisele.