Kasvuhoonegaasist saab lõputult bensiini

19. veebruar 2008, 16:20

Ka viiekümne aasta pärast sõidavad autod
ikka bensiiniga ning paiskavad endiselt õhku kasvuhoonegaasi süsinikdioksiidi.
Aga see süsinikdioksiid ei aita enam globaalsele kliimasoojenemisele kaasa.

Idee, mis võimaldaks tulevikus transpordivahendid kliimasoojenemise süüdlaste nimekirjast välja arvata, on pärit USA Los Alamose rahvusliku uurimiskeskuse kahelt teadlaselt. F. Jeffrey Martin ja William L. Kubic Jr. pakuvad välja kontseptsiooni, millele nad on pannud nimeks Green Freedom (Roheline vabadus): õhust tuleb kinni püüda süsinikdioksiid ja toota sellest taas bensiini, kirjutas New York Times.

Lahendus on lihtne. Õhku pumbatakse läbi kaaliumkarbonaadi vedela lahuse, mis seob süsinikdioksiidi. Seejärel eraldatakse süsinikdioksiid ning toodetakse keemiliste reaktsioonide abil sellest kütust: metanooli, bensiini või lennukikütust.

Seega muutuks praegu reostuse hulka loetav süsinikdioksiid hoopis tohutuks taastuvenergia allikaks. Tegu oleks suletud ringiga – nii palju süsinikdioksiidi kui sõidukid õhku paiskavad, püütaks uuesti kinni ning töödeldaks ümber kütuseks.

Reaalne, aga kallis plaan

Siiski on idee teostumisest veel väga kaugel. Teadlastel pole ei kütusetehast ega isegi väikesemõõdulisi katseseadmeid, aga nad väidavad, et kõik põhineb olemasolevatel tehnoloogilistel lahendustel.

„Kõik meie kontseptsioonis kasutatud lahendused on olemas ja töötavad või on olemas ligilähedasi töötavaid lahendusi,” ütles Martin.

Ettepanek ei lähe vastuollu füüsikaseadustega ning rida teisi teadlasi on tulnud iseseisvalt välja samalaadsete mõtetega. Nende hulgas näiteks ka Lõuna-California ülikooli keemik, Nobeli laureaat George A. Olah.

Kuid Martin ja Kubic väidavad, et nende idee on rohkem detailideni läbimõeldud kui varasemad samalaadsed.

Kui see kõik tundub nii kerge, siis miks pole keegi ehitanud tehaseid, mis töötleks süsinikdioksiidi ümber bensiiniks? Vastus on lihtne: töötlemine nõuab palju energiat.

Probleemi lahenduseks pakuvad Los Alamose teadlased välja rea innovaatilisi lahendusi, näiteks elektrokeemilise protsessi, kuidas eraldada kaaliumkarbonaadi lahusest kinnipüütud süsinikdioksiid. Protsessi on isegi Kubicu garaažis katsetatud.

Kuid selleks, et hoida päevast bensiinitoodangut näiteks 2,8 miljoni liitri tasemel, läheb vaja spetsiaalset elektrijaama, soovitavalt tuumajaama.

Idee kohaselt läheks kontseptsiooni rakendamine maksma 5 miljardit dollarit (ligi 53 miljardit krooni). Bensiini omahinnaks tuleks tehases umbes kolm krooni liitrilt. Praegu maksab bensiin USA erinevates piirkondades umbes 3 dollarit gallonist, ehk 8,4 krooni liitrist.

Idee tasuks end ära, kui bensiinihind USA tanklates ületaks piiri 4,6 dollarit gallonist, ehk 12,90 krooni liitrist. Sellisel juhul tasuks saadava kütuse hind ära nii tehase ehituskulud kui ka bensiiniveo. Kui tehnoloogiat õnnestuks täiustada, võiks tasuvuse alampiiri langetada 3,4 dollarini gallonist ehk 9,5 kroonini liitrist.

Tuumareaktor pole tehnoloogilise lahenduse puhul ilmtingimata vajalik. Keemilisi protsesse võiks energiaga varustada ka päikesepaneelide abil, kuid see muudaks idee majanduslikult vähemtasuvamaks.

Martin ja Kubic esitlevad oma ideed homme Lake Buena Vistas toimuval alternatiivenergia konverentsil. Aasta jooksul on kavas jõuda töötava katsemudelini ning lähiaastail suurema katsetehaseni.

Alternatiivid jäävad nõrgaks

Seni on kõik plaanid kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamisest rääkinud suurematest saasteallikatest, eeskätt on juttu olnud fossiilsetel kütustel töötavatest elektrijaamadest. Ideeks on olnud minna üle süsinikdioksiidi õhkupaiskavatelt energia tootmise viisidelt (maagaas, kivisüsi, põlevkivi) sellistele, mis eraldavad süsinikdioksiidi vähem (tuumaenergia) või üldse mitte (päikese- või tuuleenergia).

Palju on juttu olnud ka süsinikdioksiidi kinnipüüdmisest ning selle ladustamisest näiteks maa-alustesse hoidlatesse, kus see ei pääseks kliimat mõjutama.

Kuid süsinikdioksiidi taseme vähendamiseks atmosfääris tuleb selle õhkupaiskamist järsult kärpida. Kuidas seda teha aga näiteks autode puhul, sellele ei näi hetkel häid lahendusi olevat. Päikese või tuumaenergia jõul sõitvad autod ei kuulu lähiajal reaalsuse valdkonda.

Lahenduseks on pakutud vesiniku jõul töötavaid autosid, elektriautosid või biokütuseid. Kuid viimaste puhul tuleb arvestada, et nende kasutamiseks fossiilsete kütuste asemel tuleb kasutusele võtta tohutu kogus uut põllumaad.

Vesiniku lõhustamine autokütuseks kasutamiseks nõuab energiat, kuid kui see energia pärineb kivisöel töötavatest elektrijaamast, pole asjal mõtet. Sama kehtib elektriautode puhul. Lisaks on nende probleemiks suhteliselt lühikesed vahemaad, mida nad suudavad akude peal töötades läbida.

Vesinikuga seoses on veelgi muresid: kuidas seda transportida ning kuidas paigutada seda auto paaki. Vesinikule üleminek eeldaks maailma energia infrastruktuurilt olulisi ümberkorraldusi.

Niisiis on bensiin seni ideaalseim autokütus, kui unustada ära asjaolu, et liitri bensiini põletamisel tekib ligi neli kilo süsinikdioksiidi. Kuid bensiini on lihtne transportida ning ühiku kohta saab sellest rohkem energiat. Tootes bensiini õhus leiduvast süsinikdioksiidist, nagu pakuvad välja Los Alamose teadlased, ei pea üldse mõtlema ümberkorralduste peale, mis teiste kütuseliikude puhul oleksid paratamatud .

Samamoodi saab toota ka lennukikütust, mille puhul ei tule akutoite või vesiniku kasutamine kõne allagi.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
19. February 2008, 16:20
Otsi:

Ava täpsem otsing