Pühapäev 4. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Andekas reeglite rikkuja

Urve Vilk 21. veebruar 2008, 00:00

Makina on aga uute võimaluste suhtes alati silmad ja kõrvad lahti hoidnud. "Andekuse leidmiseks peab katsetama erinevaid tegevusi. Minu kogemus näitab, et alati ei pea tegema reeglite järgi," ütles ta.

Kelleks Te lapsena saada tahtsite?

Kosmonaudiks, nagu kõik lapsed Nõukogude Liidus.

Kas keskkooli lõpus oli edasiõppimise valikut lihtne teha?

Õppisin füüsika ja matemaatika süvakoolis. Klassikaaslased läksid õppima Moskva ülikoolidesse tehnilistele aladele. Mina mõtlesin, et ei taha Eestist ära minna. Õppisin juuksuriks. Töötasin kolm-neli aastat meestejuuksurina.

Siis võtsin kätte kaamera. Algul tegin fotosid niisama, sest see oli huvitav. Meie kodus pildistati palju, mäletan, et isa ilmutas vannitoas ka filme, nii et fotograafia oli mulle tuttav.

Täpselt ei mäletagi, aga kuidagi alustasin kohe selliste tööde tegemist, mille eest maksti raha. Tegin reklaamipilte ja moepilte. Kõik sujus kiiresti. Arvatavasti seetõttu, et minu ümber oli palju inimesi sellest valdkonnast: fotograafe ja moekunstnikke, kes õppisid ERKIs.

Kas olete fotograafiat koolis õppinud?

Ei ole õppinud, vahel ka kahetsen seda, aga mitte tihti. Kliendid mult diplomit ei küsi. Veidi on seganud teoreetilise info puudumine, kahetsen, et pole õppinud näiteks kunstiajalugu.

Millised on vabakutselisuse plussid ja miinused?

Peab arvestama, et sind ei aita keegi. Kui oled inimene sülearvutiga, kel pole kontorit, siis sinuga ka suheldakse vastavalt. Toimetuse jaoks on näiteks tööd lihtsam teha, sest ei pea aruandluse pärast muretsema. Antakse tööülesanded, mida peab täitma ja selle eest makstakse. Mina pean endale ise tööd muretsema. Puudub ka finantsiline kindlus. Ma pean sajatuhandelise kaamera ostmiseks ise raha välja käima.

Aga ma olen nii elanud juba kümme aastat ja harjunud, et saan oma aega planeerida. Vahel lõpetan töö kell neli hommikul, vahel võtan mõne vaba päeva.

Miks tegelete just moefotograafiaga?

See silt on mulle külge kleepunud. Arvan, et olen lihtsalt fotograaf. Eestis ei ole võimalik olla reklaami, moe- või tootefotograaf. Oled fotograaf ja pildistad seda, mida on vaja.

Milliseid fotosid Teile meeldib teha?

Reklaamifotode puhul annab keegi teine tööülesande. Moefotode puhul on käed vabamad. Eriti kui veab ja on häid kaasamõtlejaid. Moefotode tegemine on põnev ja loominguline tegevus, kus algne mõte on olemas, aga kunagi ei tea, kuhu see välja võib viia. See on nagu värske õhu hingamine.

Millised modellid Teile meeldivad?

Arukad, armsad ja iseloomuga modellid. Mulle ei meeldi modelli tühjad silmad. Lemmikmodell on selline, kelle silmis on sära ja mõtet.

Kas võtate kodust lahkudes fotoka kaasa või jätate kaamera koju? Kui mõni sõber palub, või perekonnasündmustele?

Minu sõbrad seda ei küsi, nad on viisakad ja saavad aru, et tahan hoida käes klaasi šampanjat, mitte kaamerat. Ma ka reisin väikese seebikaga, sest ei viitsi kohvrit tassida, kuna see on raske.

Mida soovitaksite algajale fotohuvilisele? Kuidas jõuda nii kaugele nagu Teie?

Tööd peab tegema 12 tundi päevas, seitse päeva nädalas ja nii kuus-seitse aastat. Siis tunned, et saad valida, mida teha ja on rohkem tööd hingele.

Ma teen sellest hoolimata ikkagi igasugust tööd, aga pakutakse rohkem midagi põnevat ning minu arvamust kuulatakse rohkem.

Mida peate enda tugevuseks?

Oskan rabada pikki päevi ja pingutada üle piiri, kui on vaja. Selle õppisin lapsepõlves sporti tehes ja seda kasvatasid vanemad.

Usun, et panustatud energia ei kao, vaid ta transformeerub. Kui piisavalt panustada, saab ka hea tulemuse.

Kui suur osa on edukuses andekusel?

Tegeleme visuaalse lahendusega, mille jaoks on oluline, et oleks tehnilisi oskusi seda lahendada. Ma ei arvanud 20 aastat tagasi, et minust saab fotograaf. Kui inimene arvab, et ta pole andekas, siis ta võib-olla tegeleb vale alaga. Peab katsetama. Elu ei maksa liiga tõsiselt võtta. Minu kogemus näitab, et alati ei pea tegutsema reeglite järgi. Ma ei tahtnud pärast kooli ülikooli minna, sest tundsin, et see pole õige. Aga ma pole ka kindel, et fotograafiaga surmani tegelen, ma ei ole selles kinni. Elu annab kogu aeg uusi võimalusi, aga inimesed ei taha seda märgata. Minul on silmad ja kõrvad alati uutele võimalustele avatud. Mul pole õhku hingata, kui elus midagi ei muutu.

Mida peate suurimaks saavutuseks?

Et ma tegelen sellega, mis mulle meeldib. Et ma naudin oma tööd iga päev. Ja et ma teenin sellega elamiseks raha. See on suur saavutus.

Kuidas suhtute mõttesse tulevikus oma teadmisi õppejõuna edasi anda?

Ma ei oska teisi inimesi õpetada, mul ei ole selleks kannatust. Mul tekib tunne, et - kuidas sa ei saa aru, see on ju lihtne. Õpetamisoskus on talent, millega peab sündima. Aga ma ei sea endale piire, nii et kes teab.

Olga on rõõmus ja temperamente, avatud ning kosmopoliitne. Olga on maksimalist, nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes. Tal jätkub ilumeelt igale poole, tal on väga hea maitse, luksuslikkus lihtsuses.

Olga oskab inimesi pildistades tuua välja nende ilu, nii et nad seda ka ise näevad ja õnnelikud on. Lihtsalt, ilma üleliigse dekoorita.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:21
Otsi:

Ava täpsem otsing