Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Jüri Käo: vanasti tehti ka pärast jaanipäeva tööd

21. veebruar 2008, 15:50

Norma ja Tallinna Kaubamaja üks erastaja
Jüri Käo ütles aripaev.ee-le antud intervjuus taasiseseisvumise algust
meenutades, et 90. aastatel murti kõvasti tööd teha, isegi suvel ja pärast
jaanipäeva.

Intervjuu NG Investeeringute juhatuse esimehe Jüri Käoga:

Mis oli üheksakümnendatel alustades kõige raskem?
Teadmisi oli piiratult ja ettekujutus äri ajamisest oli kitsapiiriline. Tehti paljuski katse-eksituse meetodil. Üritati jäljendada või vaadata, kuidas mujal maailmas on tehtud. Võib-olla see oli just nooremate meeste edu. Neil polnud vana veneaegset taaka ja nad lugesid õpikutest teooriat, vaatasid, kuidas lääne firmad tegutsevad, ja tegid selle järele.

Mis võrreldes praegusega oli raskem?
Entusiasm oli suur, arvan, et see oli siis suurem kui praegu. Eks see oli ka muidugi üks väga huvitav aeg. Võib-olla praegu see entusiasm enam pole nii suur, sest kõik asjad on läbi käidud ja vaadatud. Tegelikult siin äris midagi uut enam polegi. Kõik sõltub ärivaldkonnast ja probleemid on laias laastus samad ning isegi kui ettevõtte põhiärid on erinevad, siis probleemid on ikkagi laias laastus taandatavad ühtede ja samade küsimuste alla. Siis oli kõik uus ja huvitav ja oli kihvt teha. Tööpäevad olid muidugi selgelt pikemad, keskmine oli 10-12 tundi päevas. Sellised asjad nagu puhkus või see, et sõidad kolmeks nädalaks kuskile ära, sellist asja küll polnud. Ja siis tehti Eestis suvel ka muuseas tööd. Nüüd me oleme sellises Skandinaavia olukorras, kus pärast jaanipäeva enam tööd ei tehta ja no lihtsalt ei saa siis asju ajada! Võid ju punnida, aga midagi välja ei tule. (Naerab)

Kas midagi sellest ajast teeb südame eriliselt soojaks?
Eks igal ajal on omad plussid ja miinused. Alati on mingit ajalugu huvitav meenutada (naerab), aga ma ei oska midagi nii välja tuua. Kõik tegid väga õhinal tööd, sära oli silmis. Täna kohtab seda vähem. Asjad on loksunud paika, rutiini on rohkem, kõik on süsteemsem. Siis sellist asja polnud, siis oli ikka selline kaos!

Kas meenub ka midagi ekstreemset, raha täis kilekotiga kinnisvaraostud?
(Naerab) Eks mingid omapärad olid. Ma arvan, et ettevõtjad suhtlesid omavahel rohkem kui täna. Kõik hoidsid 24 h kõrvad lahti ja üritasid mingit infot saada. Ja ajasid asju hommikust õhtuni, teinekord ka öösiti.

Minu need ärid olid tol ajal seotud rohkem Normaga, eks need „lõbusamad“ asjad toimusid Venemaal. Need tunduvad praegu veidrad ja naljakad, aga tollel ajal oli vaja jaksu, et Venemaal asju ajada. Pidid näiteks hommikul kella kaheksast õhtul poole kuueni istuma mingisuguse tualetitehase juhi ukse taga, lihtsalt ootama ja nuruma sekretäri käest võileiba ja kohvi – täna need asjad nii enam ei käi. Aga tänu sellele, et siis oli jaksu ja entusiasmi, tänu sellel läks ka Normal hästi.

Jutule pääseda oli väga raske?
No ikka, jah. Seal oli selline Vene juhtimisstiil. See, kui sa leppisid mingi ülemusega mingi kohtumise aja kokku, ega see ei tähendanud seda, et kohtumine toimus. Kuna sellel ülemusel oli omakorda mingi oma ülemus ja kui kõrgem juht kutsus selle inimese välja, kellega sinul oli kohtumine, siis tema kõik kohtumised tühistati. See on laias laastus seal ka praegu nii.

Kas mõni hea nipp või taktika aitas paremini jutule pääseda?
Noh, eks see rajanes paljuski isiklikel tutvustel ja ega see on seal praegugi nii. Vene inimesele ei ole niivõrd tähtis see toode või teenus, mida sa pakud. Eeliseks on hea kontakt inimesega.

Kas tollest ajast saaks midagi n-ö üle võtta, et Eesti-Vene suhteid parandada?
Mina olen hästi pessimistlik. Siin midagi head meil tulemas ei ole ja paranemine võtab ikka ühe inimpõlve aega. Inimpõlv on vist üks 30 aastat, ametlik terminoloogia. Võib-olla 30 aastat ei lähe, aga üks paarkümmend ikka. Millal halli passi omanikud saavad siin kodakondseteks, igal aastal integreerub meil ümmarguselt 10 000 inimest aastas ja kokku oli neid vist 120 000. Nii et meil käib see protsess tegelikult veel kümme aastat. Kui see on möödas, siis võib-olla midagi hakkab paremaks minema.

Kas siis võiks paraneda ka kaubavahetus Venemaaga? Mina täna oma raha ei investeeriks sinna. Venemaaga seotud äritegevust mina ei soovitaks. Kui tahta äri teha, siis tuleb minna Venemaale ja seal oma ettevõte asutada ja seal ise äri teha. Kuid üle piiri tegevust Venemaaga mina ei soovita, see on keeruline, eriti praegu.

Milliste riikidega soovitaksite äri teha?
Eks see sõltub ärivaldkonnast, kuid Eesti on nii pisike, et mõistlik oleks, kui Eesti ettevõtted käsitleksid meie koduturuna Baltikumi. Eks järgmised on meie regiooniga piirnevad riigid. Kauged asjad pole kunagi õnne toonud. Ameerika on küll suur turg, aga samamoodi oleme meie nii pisikesed ning mingit arvestatavat äri me seal ajada ei saa. Kui see pole just mingi tarkvaraäri, mida saab ka distantsiga ajada.

Kas kinnisvaraäri ei saa siis distantsiga ajada?
Saab ikka. Bulgaarias ja Rumeenias aetakse praegu ju kinnisvaraäri vahelduva eduga päris hästi.

Kas 90ndatel käidi ka äridelegatsioonidega n-ö „maad kuulamas“?
Eks jah, president Meriga käidi ju Kuveidis ja Kasahstanis, kus ma olen ka käinud, kuid jätkuvalt läbi aegade on nende kasutegur põhilises osas just suunatud sellele, et äridelegatsioon suhtleb omavahel, suhtleb delegatsioonis olevate poliitikute ja ministritega. Seal sõlmitud väliskontakte, mis on viinud suurte tehinguteni, ma ei teagi. Pigem hangitakse lihtsalt kogemusi, kuid seda kasutatakse pigem oma riigis.

Mille üle Eesti ärimees peaks uhke olema? Mis on hästi?
See, et oleme Euroopa Liidu liige, et oleme NATO liige. Tänu nendele kahele asjale on Eesti jõudnud nüüd juba päris tõsiselt maailmakaardile. Praegu on meil puudu veel euro, mille viibimise üle on siiralt kahju. See oleks meil majandusarengu jaoks olnud tugev asi, kahjuks on see nüüd lükkunud ma ei tea kuhu. Võib-olla mingi õrn šanss oleks olnud seda vahepeal teha, kuid ma arvan, et midagi magati natuke maha ja siis jäädi juba hiljaks. Kuid äri ajamine Euroopas on nüüd märksa lihtsam, kui see on varem olnud, ning meie partnerid võtavad Eestit nüüd juba kui võrdset riiki. Me pole enam endine Venemaa osa, mida aastaid tagasi veel arvati.

Kas Eesti on muutumas igavaks Euroopa riigiks?
Eks teatud määral need arengud on sellised, et me muutume igavaks Skandinaavia riigiks, Euroopa riigid pole kõik ju sugugi igavad. Igavad on rohkem Skandinaavia riigid, kus on kõik hästi ja korras, kõik on rahulik ja kus midagi ei juhtu. Oleme nii pisikesed, et meie majandusel peab mingisugune omapära olema. Tänapäeval on üks meie arvestatav omapära ettevõtete tulumaksustamise süsteem. See meeldib välisinvestoritele. Kui me suudaksime sellest kinni hoida, siis meie mingisugune omapära säilib. See on meie ettevõtluskeskkonda parandanud ja arendanud. See on teinud korda ettevõtete bilansid. Tänu sellele on meie pankadel laenuandmine ettevõtetele selgem. Kõik riigid, kus on ettevõtlustulumaks, seal on kogu see pilt moonutatud. Kui meie riik sellist avatud majanduse poliitikat jätkab, siis mina mingeid hulle asju küll tulevikuks ei ennustaks. See kinnisvarahullus on praeguseks möödas ja toimub selline … (naerab ja otsib sõnu) … Mis sõnu siin kõiki kasutatud on? (Naerab)

Hindade korrektsioon?
Jah, korrektsioon näiteks. Kinnisvarahinnad olid ju kosmoses ja kui te vaatate kinnisvarafirmade kasumeid, siis need olid ju ebanormaalselt suured. Majanduse üks põhireegel on ju, et kasumid ühtlustuvad.

Lisaks ühtlustumisele peavad mõned väikearendajad ka n-ö „pillid kotti panema“?
Kindlasti! Ebaprofessionaalsemad arendajad ja ehitajad lähevad mängust välja. Kuid see pole ka ju mingi suur tragöödia, sest meil on töötajaid vaja igas sektoris. Eestis on jätkuvalt töötajate puudus, mitte tööpuudus.

Kas kinnisvarahinnad asuvad hoogsalt langema?
Et kas langus jätkub? Mina arvan, et jätkub. Numbrit ma öelda ei oska, aga selline aeglane langus minu arvates veel jätkub ja see lõpp-punkt pole veel käes. See tuleb ilmselt selle aasta jooksul. Siis toimub jälle stabiliseerumine ja tõus saab olema väga mõõdukas.

Kas omal ajal langetatud otsused ja valikud tunduvad ka tänapäeval kõige õigemad?
Minul on üldiselt selline põhimõte, et ma vanu otsuseid ei taha tagantjärele hinnata. Kõik otsused, mis on tehtud, on tehtud mingil ajahetkel, lähtudes mingist infost ja taustast, mis sel ajahetkel on olnud. Kuid laias laastus on läinud ju hästi.

Mis tundub meenutades kõige parem tehtud otsus? See, et me osalesime Tallinna Kaubamaja erastamisel, ja õige otsus oli ka see, et me asusime oma osalust oluliselt suurendama. Kuni selleni, et suurendasime selle 67%ni. Tollel ajal see algne suurendamine polnud strateegiline suurendamine, vaid puhas juhus. Nüüd on see aga juba aastaid olnud strateegiline.

Kas algusaastaid meenutades olid need rasked või pigem ilusad?
Eks ta oli ikka raske. Nooruslik entusiasm, kuid tööd sai kõvasti murtud, nalja polnud! Tõsi küll, sai ka suuri riske võetud. Kuid riski võtmisega oli ka see, et palju suuri riske saad võtta siis, kui sa millegagi ei riski. Kui sul aga on suured ettevõtted, siis hakkad juba mõtlema. Siis on ka sotsiaalne vastutus. Täna töötab meie kontsernis 3500 inimest ja see pole enam naljaasi, et lihtsalt lähed ja teed midagi.

Mis oli kõige suurem risk, mis sai võetud?
Esimene kõige suurem risk oli see, kui võtsime pangast laenu ja läksime Norma kontrollpakki erastama. See oli hetk, kui me pantisime oma ainsad varad, mis meil olid (naerab), panime kõik panti! Tagantjärele vaadates kõik ju õnnestus, aga ma tean täpselt, kuidas ja mida me selleks pidime tegema, et hästi läheks.

Mis toetab sellisel pingelisel hetkel?
Kui sul on head kaasaktsionärid, kellega asja koos ajad, siis tunned, et pole üksi. Nendel meestel, kes asju üksi teevad, on kindlasti oluliselt raskem. Minul on vedanud, ma olen alati kellegagi koos teinud, meil on üks tiim. See on tugev tugi.

Kuidas Eesti valitsusega rahul olete?
Moodne on ju tänapäeval valitsust kiruda! Kindlasti võib Eesti valitsustega läbi aegade olla rahul. Kui Nõukogude Liit lagunes, siis tekkis ju hulk riike. Me peaksime võrdlema ennast nende riikidega, kes kui kaugele jõudnud on. Võtame näiteks Gruusia tänase seisu ja vaatame Eestit – see on nagu öö ja päev! Gruusia teeb täna neid asju, mida meie tegime aastal 1990. Kui valitsust hakkad kiruma, siis küsitakse kohe: „Kas sa ise oled valmis sinna minema, oleksid parem?“ Mina ei taha mina, kuid keegi peab ju minema. Muidugi nad seal kraaklevad ja teevad emotsionaalseid, põhjendamatuid otsuseid, kuid see on poliitika osa. Mina arvan, et valitsused on laias laastus teinud asju hästi.

Mida arvate meie peaministri lausest, et Eesti jõuab viie rikkaima riigi hulka?
See on valimisloosung, mis on tüüpiline poliitiku bluff! See, et ta valimistel ütleb, et me jõuame viie rikkaima riigi hulka, no annaks jumal, et nii läheks, aga mina seda ei usu. See pole utoopia, kuid ei tohi unustada seda, kus me täna oleme. Annaks jumal, et ma eksin!

Kas peate ennast Eesti patrioodiks?
Ma arvan küll, et olen Eesti patrioot.

Kas te olete kunagi mõelnud, et pühiks Eesti tolmu jalgadelt ja läheks mujale?
Ei ole. Huvitav oleks kuskil midagi teha, pean silmas ettevõtteid või investeeringuid, aga päriselt ära kolida, seda ei ole ma mõelnud.

Kuhu suunda võimalikud investeeringud võiksid viia?
Kõigi oma grupi ettevõtetega oleme me Baltikumis tegutsevad, tahame kõik Baltikumi laiali tirida. Me nii suured ja tugevad pole, et läheksime kuhugi Saksamaale. Küll aga on Soome ja Rootsi prioriteetide seas.

Miks mitte populaarsust koguv Gruusia?
Gruusia on aastas 1990. Meie oleme oma grupis kokku leppinud, et me ei tahaks võtta poliitilist riski. Ma olen nõus, kui ettevõte läheb rumalate otsuste tõttu pankrotti, kuid ma ei taha minna kuhugi riiki, kus võib minna sõjaks, või kus konkurent, kui näiteks Venemaale minna, võib hävitada läbi maksuameti või muude institutsioonide sinu firma, kuna temal on seal riigi institutsioonis pidamist. Sellist riski mina võtta ei tahaks. Fair play ehk aus mäng olgu! Kui mina olen parem, siis olengi edukam. Gruusia on kihvt maa, kuid praegu pole sinna asja.

Kas eestlane peaks Eesti Vabariigi aastapäeva uhkusega tähistama?
Mina arvan küll, et peaks. Eestlane peaks olema uhke, et riik oma kodanikust hoolib ja sellist väikest rahvus jaksame ülal pidada, mis on ju kallis lõbu. Eesti on ka maailmakaardil ja poliitilisel kaardil iseseisev ja tegus, mis võtab vastu mõistlikke otsuseid. Kindlasti oleme ka progressiivse mõttelaadiga demokraatlik riik. Eesti riigi organism on terve! Küll juba 90aastane, kuid heas elujõus!

Kas tagasi vaadates võiks käega lüüa ja öelda “küll oli ilus aeg“? Mina pole üldse inimnatuuri poolest suur nostalgik. Muidugi olid toredad ajad, kuid kui hakkad ajaloole liiga palju mõtlema, siis see segab tulevikku. Mind huvitab rohkem tulevik, seljataga toimunut las uurivad ajaloolased!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
21. February 2008, 15:50
Otsi:

Ava täpsem otsing