Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
DeStudio veetlus ja õõv Vaal galeriis
DeStudio asutati 1992. aastal ning selle nime taga on kaks fotograafi - Peeter Laurits ja Herkki Erich Merila. Võib öelda, et osaliselt oli just DeStudio vastutav 80ndate lõpul eesti fotograafias ja fotograafiast rääkimise viisis toimunud muutuste eest.
Mujal maailmas oli fotograafia juba ammu võidelnud kätte võrdse positsiooni teiste kunstiliikide seas, kuid Eestis tuli seda alles teha.
On arvatud, et Nõukogude ajal hoiti fotograafiat kunstisfäärist väljaspool just poliitilistel kaalutlustel - kaamerasilm on ju reaalsust sõltumatult ja täpselt fikseeriv vahend, mis tuli allutada rangele kontrollile. Teisest küljest suhtus kümnendivahetuse kunstikriitikagi fotograafiasse kui kunstiväärtuseta tegevusse, mis osaliselt tulenes korraliku fotograafia-alase hariduse puudumisest Eestis.
Läbi aegade on üheks kunsti kriteeriumiks olnud asjaolu, et kunsti tegemine kuulub valitud vähemuse kompetentsi ning vajalikke oskusi antakse edasi vaid väikesele grupile. Kuid fotoaparaadi võis kätte võtta igaüks. Seega tuli eesti fotograafial läbi käia käänuline tee, näitamaks ja seletamaks kunstifoto võimalusi.
Näitusel "veetlus@õõv" olevad fotod ei ole reaalsust fikseerivad. Kogu DeStudio looming on pigem püüelnud sürrealistliku foto poole, millele on väga iseloomulikuks kollaaži-taoline võte - töödeldud, lavastatud fotod, millele on lisatud erinevaid elemente ja motiive.
Lisaks on DeStudiole iseloomulik mäng vastanditega. Inimese kehaosad, nii meelalt ja veetlevalt kui neid vahel ka reklaampiltidel kujutatakse, on siin pööratud pahupidi ning lisatud neile pikantset õõva ja tülgastust.
Fotod ei kujuta midagi poeetilist ega otseselt müstilist, vaid toimub räige füüsilise rõhutamine. Pilte vaadates tekib ülireaalsuse tunne, mida süvendavad üleelusuurused motiivid. Nagu näiteks karvane keel või suudlev armastajapaar, kelle suust paistab välja silmamuna. Ilma igasuguse keerutamiseta on edasi antud aga buliimiku tüüp, kes külastajaga tõtt vahtides endale sõrmi kurku topib. Siin ei ole midagi häbeneda, tõde visatakse otse näkku.
Need pildid ei kohku tagasi mitte millegi ees. Stereotüüpselt ilus pööratakse koledaks, meeldiv eemaletõukavaks. Näituse lõpuks tekib küsimus, kas tegemist on siiski kunstnike töötlusega või ongi maailm meie ümber sedavõrd tülgastav. Lihtsalt puudub julgus seda niimoodi näha ja selles mõttes on DeStudio näitus justkui teistsuguse vaatenurga avaja.
Autor: Ragne Nukk