Infot ei suudeta netist leida

2006. aastal kasutas 79 protsenti 15-24aastastest noortest kodus internetti iga päev. Arvuti taga istudes kulus suurema osa aeg e-posti ja suhtlustarkvara, nagu MSN või Skype, kasutamisele. Alles kolmandale kohale platseerus TSN Emori statistika kohaselt otsingumootorite kasutamine ja info otsimine.

Seega, sõltumata tohututes lademetes infomaterjalide trükkimisest, uute veebikeskkondade loomisest ja noorte igapäevasest arvuti taga istumisest, on infotöötajate ja nõustajate sõnul endiselt suur hulk neid, kel pole aimu, kust mingit infot otsida või kuidas ja kelle poole küsimustega pöörduda.

Karjääriplaneerimist toetava lehekülje Rajaleidja koordinaatori Kati Raudsaare sõnul on olukord jõudsalt paranemas. Veel mõni aasta tagasi laekunud rohkearvulised umbmäärased infopäringud stiilis "tahan tööle" või "tahan välismaale", on muutunud konkreetseteks küsimusteks, mis infotöötajate tööd oluliselt lihtsustavad. Sama meelt on ka iga päev noorte küsimustega tegelev Tallinna noorte infokeskuse infotöötaja Kristin Rammus.

"Isiklikult arvan, et suur ja võimas internet sisaldab kõike. Tuleb vaid osata otsida. Tegelikult pole ka otsimises küsimus, vaid kannatlikkuses, loogikas ja ajaplaneerimises," lisab Raudsaar. Oluline on õpetada noori oskuslikult kasutama erinevaid otsingumootoreid ning suunata neid ka teiste keskkondade juurde peale Rate'i, Orkuti, Facebooki, MySpace'i, MSNi ja Skype'i. Samuti tasuks Rajaleidja portaali koordinaatori sõnul suunata 7-26aastaseid noori küsima rohkem nõu maakondlikest teavitamis- ja nõustamiskeskustest, kus neid rõõmuga hariduse, töötamise ja muu osas aidatakse.

"Rõõm on tõdeda, et paljudel keskustel on juba olemas ka piirkondlikud noorteportaalid, mis sisaldavad just sellele piirkonnale omast ja vajaminevat infot," mainib Raudsaar.

Rammuse sõnul tuleks suurendada praegusel infoajastul ka koolide rolli õpilaste info otsimise oskuste arendamisel. "Et nende põhirõhk läheb siiski ainete õpetamisele, oleme hakanud nendega koostööd tegema," selgitab infokeskuse esindaja. "Kutsumisel käime erinevatel teemadel infotunde andmas, jagame materjale ning vastame vahetult noorte küsimustele," lisab ta ning tõdeb, et praegu on kõige suuremat huvi antud võimaluse vastu näidanud üles venekeelsed koolid.

Koostöö pole Rammuse sõnul paraku aga alati roosiline, mõningatel kordadel on tulnud ette isegi vaenulikku või ükskõikset suhtumist infotöösse. Sama probleemi ees on olnud ka Läänemaa Laste ja Noorte Nõustamiskeskuse psühholoog Tiina Kütt, kelle sõnul esineb antud probleem ka nende piirkonnas.

Meetod, mis Küti sõnul noortele infoedastamises väga ei tööta, on kõiksuguste voldikute ja flaierite jagamine. Sel viisil noorte teavitada püüdmine on tema meelest tulutu, sest suures osas need materjalid vajaliku sihtgrupini üldse ei jõua.

"Tohutu hulga infovoldikute trükkimise näol on tegemist prügikasti tootmisega. Kolm neljandiku nendest materjalidest on kahjuks jama, sest info muutub ja uueneb niivõrd kiiresti," sõnab ta. Sadadesse tuhandetesse kroonidesse küündivad trükikulud tasuks suunata hoopis veebikeskkondade täiendamisse.