Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Inimloomuse mustem pool
Lavastaja Paul-Thomas Anderson lahkab oma uusimas teoses inimeste tumedamaid külgi.
Daniel-Day Lewise mängitud Daniel Plainview, kes on kaadris pea kogu filmi, hääl ja aktsent jäävad kummitama veel päevadeks pärast seanssi, samuti helilooja Jonny Greenwoodi luuni tungiv vist viiulisoolo-kriipimine. Lavastaja Paul-Thomas Andersonile on see esimene käsikirja adapteerimine, seni on ta enda lavastatu kõik ise kirjutanud, ning ka tema senistest filmidest tumeduse poole erinevam lugu.
"Vaatan inimesi ega näe midagi, mis vääriks meeldimist; näen inimestes halvimat; ma ei taha, et kellelgi teisel hästi läheks; ma vihkan enamikku inimestest," on mõned näited, milleni ja kui sügavale vaataja välja jõuab. Inimloomuse mustem pool on see, mida lavastaja peategelase kaudu vaataja ees aeglaselt, 158 minuti jooksul, lahti rullib. Filmi algus on aeglane, esimese tekstinigi jõutakse pea veerand tundi pärast algustiitreid, ent see tasub üle elada. Rahulikkus mõjub, peagi on vaatajal halb ning lugu mässib oma aeglase kulgemisega üha sügavamale endasse.
Naftamagnaadi Plainview üha edukam äri tahub meest üha verejanulisemaks, halastamatumaks ja vastikumaks, kellel krabisev domineerib üle kõige - pere, inimeste ja ühiskonna.
Tõsi, seda, kust see paha pärit on, ei pea lavastaja paljuks vaatajale näidata. Ei ole vihjeid ei peategelase minevikule ega võimalikule perekonnale. Võimalik, et see mustem pool on peidus meis kõigis, mis ootavad teatud võtmetega valla päästmist.
Teisalt on film jälle kahe tegelase - ahne kapitalisti ja usuhullu Eli Sunday (Paul Dano) - võistlus ja võitlus, mis viskab õhku ka moraaliküsimused. Kuidas suhtuda raha ja edu nimel üle laipade (sõna otseses mõttes) minekusse ja kahepalgelisusse? Või kas mängida kaasa enamiku mängitud mängu ning uskuda valeprohvetit, kes kuulutab usku peamiselt igavusest? Hinda, mida mõlemad oma äärmuste ja sihikindluse eest maksavad, saab mõõta inimeludes.
Sarnases piirkonnas, kui vendade Coenite "Ei ole maad vanadele meestele", üles võetud film domineerib konkurendi ees. Coenite film on küll võimsa näitlejatööga, ent lugu eriti pole - on vaid palju mõttetut vägivalda.