Kolmapäev 28. september 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Jäime liiga kauaks loorbereile - edulugu on hakanud murenema

Vahur Kraft 22. veebruar 2008, 00:00

Eesti on sattunud võrreldes mõne aasta taguse ajaga täiesti uude majandusparadigmasse, kuid kuna muudatused on olnud järk-järgulised, pole me seda õieti märganudki. Lõppenud on majanduse kiire kasvu periood, möödanikuks on saanud ajalooliselt madalad intressimäärad, maailma majandust on raputanud elamulaenude kriis USAs ja nende järelmõjud Euroopale. Läbi on saanud ka Euroopa Liiduga ühinemise järgne positiivse šoki periood ja kõrge usalduse aeg Eestile. Olulised muutused on mõõdetavad konkreetsete näitajatega - rohket diskussiooni ja mõtlemisainet on pakkunud nii 4,2%-ne majanduskasv mullu viimases kvartalis kui ka 11%-ne inflatsioon jaanuaris.

Majandustsüklite muutustega kaasnevad alatihiti ka küsimused, kuidas edasi. Eestis on hakatud seda küsimust esitama konkurentsivõime tugevdamise prisma kaudu. Siinkohal tundub mulle, et Eesti senine edulugu on hakanud murenema ning oleme liiga kauaks jäänud loorberitele puhkama.

Stabiilse ja jätkusuutliku majanduskasvu saavutamise kolm baastegurit on investeeringute maht, tööjõud ja tööjõu tootlikkus. Ehk kokku võttes on konkurentsivõimelisuse põhiküsimus see, kui tulemuslikult tööjõud investeeringuid kasutab.

Stabiilse majanduskasvu tagamiseks on vajalikud nii välis- kui ka kodumaise kapitali investeeringud. Kapitali sissevoolu eeldus on omakorda stabiilne ja atraktiivne investeerimiskliima. Kui investeeringud tehakse lootuses kasutada ära hindade tõusu ELiga liitumise järel, siis tegelikku konvergentsi sellega ei looda, vaid lähtutakse ühildumisega seotud ootustest.

Ootuste järgimise jätkudes jääb rikkuse kasvu loovatele sektoritele vähem ressurssi ja makromajanduse tasakaal satub ohtu. Eesti kinnisvaraarenduse kiire hinnatõus ning ootuste tekitamine selle ümber oli justkui õpiku näide, kinnitamaks majandusteooria aluseid investeeringute mõjust majanduskeskkonnale.

Kuivõrd Eestis on investeeringute maht olnud viimaseil aastail 30% SKPst, võib üldjoontes pidada investeeringute mõju Eesti majanduskeskkonna stabiliseerimisele õnnestunuks. Omaette küsimus on investeeringute struktuur: otseinvesteeringute voog näitab, et oluliselt on vähenenud aktsiakapitali osa, jäädes 10-12% juurde, ja suurenenud on reinvesteeritud tulu osa, kuni 65-70%-ni.

Vaadates otseinvesteeringuid tegevusalade kaupa, selgub, et viimaseil aastail on üle 60% investeeringuist läinud finantsvahenduse ja kinnisvaraga seotud tegevustesse. Kuidas saame nende väljakujunenud voogude puhul rääkida majanduse struktuuri kiirest muutusest? Samuti on küsimus, kuidas majanduse langusfaasis tagada investeeringute voogu, mis on oluline uueks tõusuks.

Teine oluline grupp majanduskasvu stabiliseerimise tegureid puudutab tööjõu küsimusi. Eesti tööjõu olukorda ilmestab kenasti asjaolu, et kui Lissaboni strateegia üheks eesmärgiks on seatud 70%-lise tööhõive määra saavutamine, siis Eesti on selle tasemini juba jõudnud. Praeguse seisuga on Eestis ligi 4% töötuid, mis on arvuliselt veidi üle 30 000 inimese. Üle jääb mitteaktiivsete inimeste hulk - ligikaudu 30% töövõimelisest elanikkonnast, kellest umbes 33% õpib, 36% on pensionil ja 30% on haiged või perekondlikel põhjustel tööst eemal.

Kuigi tööhõivega Eestis probleeme pole, seisame järgnevate aastate perspektiivis üha enam silmitsi küsimustega, kuidas jõuda paindliku tööjõuturuni, mis meelitaks siia tööjõudu nii EList kui ka kolmandatest riikidest. Paindlikkuse huvides tuleb töösuhete lõpetamine teha võimalikult kergeks ning tagada, et inimene ei sõltu ainult oma tööjõu müügist, vaid saab osa ka kapitalist.

Tööjõu määra kõrval on oluline hinnata ka selle tootlikkust. Tänini on Eestis inimeste ootused palgatõusule väga suured, kuna veel eelmise aasta lõpus oli palgakasv 25%. Galopeeriva inflatsiooni taustal on kopsaka palgatõusu nõudmine justkui arusaadav. Samas seab palgakasvust alla jääv tootlikkus pikas perspektiivis ohtu Eesti konkurentsivõime.

Tööjõu nominaalse erikulu metoodika järgi suurenesid tööjõukulud 2006. aastal 8% enam ja 2007. aasta esimesel poolel 20% enam kui reaalne tootlikkus. See viib omakorda olukorrani, kus ettevõtted on oma kasumlikkuse säilitamiseks sunnitud tootlikkust ületavat palgakasvu kajastama toote-teenuse hinnas, mis mõjutab teravalt tarbijat ja võib sundida mitmeid tööstusharusid oma tegevust lõpetama.

Vaadates meie tööjõu tootlikkust teiste ELi liikmesriikide taustal, peame nentima, et majandusstruktuuris oleme tootlikumad ja konkurentsivõimelisemad vaid Bulgaariast, Lätist ja Leedust. Ka Maailmapanga avaldatud viimase iga-aastase uuringu "Doing Business" kohaselt jääb Eesti teistele Balti riikidele alla neljas valdkonnas ning positsioneerub teiste maailma riikidega võrreldes töötajate palkamises 156. kohale, äri lõpetamise valdkonnas 50. kohale, laenude saamise valdkonnas 48. kohale ning lepingute jõustumise valdkonnas 29. kohale. Nii on meil oma konkurentsivõimelisuse tõstmiseks veel tükk tööd teha.

Konkurentsivõime ning selle sihipärane tõstmine on turumajanduse tingimustes edu saavutamise võtmeks. Konkurentsivõime ei ole eesmärk omaette, vaid efektiivne vahend rahva elatustaseme ja heaolu tõstmiseks. Üldjoontes takistavad praegust Eesti konkurentsivõime paranemist suur jooksevkonto defitsiit, tööjõu sissetoomise piirangud, sotsiaalse sidususe vähene tähtsustamine, vajalike oskustega tööjõu nappus, tööjõukulude kiire kasv, vähene panustamine teadusele ja haridusele, alkoholismi ja narkootikumidega seotud terviseprobleemid ning majanduse suur energiaintensiivsus.

Et jõuda 15 aastaga Euroopa viie rikkaima riigi sekka, tuleb teha integreeritud plaan koostöös riigi, ettevõtjate ja kodanikega, sest üks hea plaan on parem kui pikaajaline kehv tegutsemine.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing