Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kalaturg Marokos kui kaader Hitchcocki filmist
Kalurite kõrval seistes ja kaamera objektiivi taeva poole tõstes jääb korraga pildile mitukümmend lindu, kes risti-rästi ja justkui sihitult napilt mõne meetri kõrgusel lendavad. Tegelikult noolivad nad kõik kalameeste saaki, mida samamoodi sihivad ka toidulauale lisa otsima tulnud kohalikud elanikud.
Kalurid eelistavad inimesi, sest neil on turule iseloomulikult ka raha kaasa võetud. Tõsi, ilma ei jää ka linnuparv, sest müüjad heidavad kalaraiped üle pea rannakividele.
Turistile eksootiline olukord on sealsetele inimestele küllap igapäevane - ilma regulaarse kalaturuta ei kujutaks elu ses Atlandi ookeani äärses linnakeses ettegi.
Kel mere ääres või sadama piirkonnas jalutades kalaisu peale tuleb, sel tasub astuda sisse ühte arvukatest restoranidest, mis mõistagi pakuvad ka kohalikke kalaroogi.
Teine ja huvitavamgi võimalus on pöörata Essaouira peatänaval poekeste vahel asuvale värske kala müügiplatsile. Seal saab ise lõunasöögi välja valida - näiteks krevetid või sardiinid - ja lasta need samas ka ära grillida.
Turist võib-olla mõtleb, kas ikka tasub ses euronõuetele ilmselt mittevastavas söögikohas tervisega riskima hakata, kuigi kohalikud söövad seal samas. Hiljem selgub, et risk õigustab end, sest grillsardiinid maitsevad tõesti imehästi.
Üks uss jääb küll närima, aga see on kahtluseuss - küllap on lõuna eest meie mõistes pisikeses sööklas küsitud 63 krooni kohalike endi makstava hinnaga võrreldes vähemalt paar korda enam.
Menüüd seal aga polnudki ja koos turistiga käis kõrvalasuval müügiplatsil lõunalauale minevaid kalu välja valimas ka kokk ise. Võta pärast kinni, palju ta kalade-krevettide eest ise maksma pidi. Võimalik tüssatasaamine pole tegelikult probleem, sest lisaks põnevale söögielamusele sai kõhu täis.
Tüssamise kindlakstegemine on araabia mõjudega Marokos turistile üldse raske, sest pea kõik hinnad on kaubeldavad. Reisiraamatud hoiatavad, et kauba või teenuse tegelikust väärtusest võidakse küsida ka 50 korda kõrgemat hinda.
Nii pakkus kaubandustänaval üks püksirihmasid müüv mees kaamelinahast rihma 300 dirhemi (414 kr) eest. Turisti vähesele huvile põrgates hind esmalt langes ning siis pakuti sama raha eest kahte rihma. Tuleb tunnistada, et see mitu minutit mu järel käinud müüja oli Maroko-nädala kõige järjekindlam kaupmees. Lõpuks loovutas ta 150 dirhemi eest kolm rihma.
Samas oli ka vastupidiseid näiteid. Mõni, küll üksik, kaupmees jäi oma esialgsele hinnale kindlaks ning nähes turisti soovi midagi soodsamalt kätte saada, hakkas hoopis oma töölaua taga muude asjadega tegelema.
Hoolimata ookeaniäärsest asukohast - Essaouira lähedale jäävad ka mõned tuntud surfirannad - ei käi linnas üleliia palju turiste. Sestap pole ka kaupmehed nii pealetükkivad, mis jätab eestlasele rohkem võimalust pakutavat lähemalt uurida ning ostu sooritamata lihtsalt edasi jalutada.
Põhiline ostmispaik on muidugi vanalinna medina peatänav, kus pood on poe otsas, lisaks paar turgu ehk souk'i. Kõrvuti müüakse nii riideid, puuvilju kui ka nahkkotte, sekka ka lihapoeke, milles rippuvate lihakehade ümber tiirlevad kärbsed. Peatänaval oli kuulda ka eesti keelt, ent suuremalt jaolt on ostjad kohalikud elanikud.
Ainult kohalikud olid ametis ka teise ringi turul, kus väikese platsi ümber uudistas kaupu sadakond meest. Keskele olid laotud müükipandavad esemed - vaibad, rõivad, lambid - mida siis müüjad käe otsa võtsid ja hinda hüüdes platsile tiiru peale tegid.
Mööda Essaouira peatänavat on lihtne 7-8 minutiga läbi vanalinna jalutada, ent kui pöörata kõrvaltänavate labürinti, võib kergesti ekslema sattuda. Nimelt viivad paljud kitsad tänavad ja käigud lõpuks kellegi hoovi.
Seal hoovis võib küll olla ka majutuspaik. Suurest hotellist palju mõnusam on ööbida vanas külaliste vastuvõtuks kohandatud kivimajas riad'is, ka saab sel viisil kohapealsesse ellu paremini sisse elada. Võib juhtuda, et hotelli all või kõrval on ka tüüpiline Maroko saun hammam. Kui mitte, võib sisse astuda avalikku sauna, kus mehed-naised käivad eri kellaaegadel.
Hammam kujutab endast esimesel või keldrikorrusel asuvat ruumidekompleksi, kus end ämbritega vett ammutades pestakse. Türgi saunale sarnaselt on üks ruumidest köetud kuumemaks, pikapeale saab põrandal istudes ka higi lahti. Hammam'i juurde käib ka massaaž, mis kohati võib küll kondiväänamisega sarnaneda. Igatahes on sauna tulemuseks puhas keha ning värske enesetunne.
Kes eelistab tärnidega ketihotelle, siis need asuvad vanalinnast veidi eemal. Essaouiras on aga pea kõik jalutuskäigu kaugusel, medina'st väljaspool saab liikuda kalessiga.
Kõrge müüriga ümbritsetud Essaouira vanalinn kanti kuue aasta eest ka UNESCO maailmapärandi nimekirja kui ehe näide eurooplaste poolt 18. sajandil rajatud kindlustatud asulast Põhja-Aafrikas.
Viide filmikunstile pealkirjas pole Essaouira osas kohatu. 1950ndate alguses võttis Orson Welles osaliselt just seal üles "Othello", mis hiljem võitis Cannes'i filmifestivali. Kuulsa režissööri ja näitleja auks on nimetatud ka üks ookeaniäärne Essaouira väljak.