Meeta Hütt - Tõeline Eesti memm 90 - ikka kraps

Hüti omanäolisus seisneb aga selles, et ta on sündinud üheksakümneaastaseks saava Eesti Vabariigi eelõhtul.

Enne Hüti juurde minekut astun koos tema hooldaja Tiiu Pildiga Võru kesklinnas asuvast poest läbi. "Hernesupp meeldib talle väga," teab Pilt täpselt, mida riiulilt leivale, kakaole ja kaljale lisaks valida. Sotsiaaltöötaja Pilt on Hüti tegemistel ja tervisel silma peal hoidnud 18 aastat. "Meeta tahab nii palju, kui ta on suuteline, ise teha ja see teda ilmselt püsti hoiabki," räägib Pilt. "Minult palub ta vaid neid asju, millest ta enda jõud üle ei käi." Ja ometi - meenutab Pilt - ronis kange vanamemm paar nädalat tagasi üksi olles taburetile ning sättis mahajooksnud kardinarõngad siinile tagasi.

"Need on mulle sellel aastal esimesed toodud lilled," tunneb Hütt siirast heameelt külalise ulatatud tulpidest ja tatsab kööki. Kahetoaline korter on puhas ja korras. Ainus, mis reedab, et selles elab 90aastane inimene, on korterisse sisenemisel hetkeks ninna lööv kerge arstirohu lõhn, sängi kõrval seisev kepp ja vaipadeta põrandad, et poleks ohtu, kuhu tönts vanainimese jalg takerduda võiks.

Minu vastas istub väike puhas vanainimene, hall juus pearätiku all ja kergelt veekalkvel silmad külalist uudistamas. Hütt räägib meelsasti oma pikast elus, kuigi tunnistab korduvalt, et kõiki detaile ja aastaarve ta enam ei mäleta.

Hüti sõnul on tema elus olnud kõike, nii rõõme kui ka raskusi. "Üks asi on ühtmoodi raske ja teine asi teistmoodi raske," libiseb Hütt täpsustavast küsimusest sujuvalt üle ja lisab elutargalt, et ka vanadus on omamoodi raske. Saja-aastaseks saamisest ta ei unista. "Seni olen küll ise hakkama saanud, aga mis edasi saab, ei tea," lausub Hütt. "Vanana elamine läheb üha igavamaks."

Talvel peletab Hütt igavust raadio kuulamisega ja sugulaste kingitud televiisorist uudiste ning lastesaadete vaatamisega. Kuna Hütt on ühest silmast kae tõttu peaaegu pime, ta raamatuid lugeda enam ei saa. Küll aga viskab ajalehtedele pilgu peale.

"Mul on õnneks aknad mõlemal pool maja, nii et saan igavuse peletamiseks lihtsalt välja vaadata," räägib Hütt. Muide, südikas vanaproua lasi üle-eelmisel suvel oma säästudest uued pakettaknad ette panna, sest vanad raamid olid nii mädad, et lasid kohati vihmavett sisse.

Suvel on Hütil muidugi lõbusam, kuna siis julgeb ta kepi toel ka veidikeseks jalutama minna, näiteks lähedalasuvasse poodi või kirbuturul lilli müüvate tuttavate vanakestega juttu puhuma. Tegelikult peab Hütt suvel tihti õues käima kas või juba seetõttu, et lillekeste eest hoolitseda. Nimelt kasvab tema rõdu all ilus roosipõõsas ja mõned suvelilled. Kui rõdult lasta nööri otsas veepang alla, saab Hütt lilled kastetud küll.

Hütil järeltulijaid ei ole, kuid see-eest on tal suur suguvõsa. "Ta on alati oma sugulasi väga palju aidanud, isegi siis, kui tal endal on rasked ajad olnud," tunnustab õetütar, Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku ambulatoorse kirurgia osakonna õde Eha Tsahkna. "Samuti tunneb ta alati siirast huvi, kuidas sugulastel läheb ega unusta nende sünnipäevi."

Homme pole Hütil kindlasti igav, sest sugulased tulevad teda hällipäeval õnnitlema. Ja kindlasti jätkub tal elevust oodata ära pühapäevane "Prillitoosi" saade - küll see soojendaks memme südant, kui riigi juubelipidustuste saginas pole unustatud ka teda õnnitleda.

"Kui kaks vanemat õde olid talust ära läinud, ahastas ema, et kui mina ka lähen, siis mis temast küll saab," põhjendab Meeta Hütt, miks ta pidi pärast kuuendat klassi koolist ära tulema ning tööle hakkama.

Plikaeas tüdruku põhikohustus oli oma kolme noorema venna kantseldamine ja kasimine. Talutööd rabas Hütt teha kuni 1940ndate lõpuni, mil ta oli sunnitud isatalust lahkuma ning Võru linnas tööd otsima.

Kolmeaastane töö leivakombinaadis, kus ta pidi tassima ka raskeid jahukotte, oli nii ränk, et Hütt ei taha sellest isegi rääkida. Oma tegeliku kutsumuse leidis ta hoopis Võru aiandis. "Ma olen lilli lapsest saati armastanud ja kui ma aiandisse tööle sain, pühendusin lillekasvatusele täielikult," lausub Hütt.

Ta meenutab siiamaani tänutundega Võru aiandi tollast direktorit Sibulat, kes võttis vaevaks ja koolitas-õpetas kuueklassilise haridusega naist seni, kuni võis ta enda mantlipärijana aiandi juhatajaks edutada. "Hiljem tekitas see paksu kadedust aianduskoolis hariduse saanud inimestes," räägib Hütt. "Neile ei mahtunud kuidagi pähe, et nende ülemusel pole tegelikult vastavat haridust."

Vahetult enne pensionile jäämist pidi ta end aga töölt lahti võtma ning pühenduma voodihaige ema põetamisele.

Praeguse riigi- ja elukorralduse üle Hütt ei nurise. "Rikastel ja noortel on teed valla, aga ega vaeste elu küll paremaks läinud ole," kostab ta napilt. Kuid, mis tal eriti hingel, on see, et praeguse aja inimesed ei taha teise inimesega kõneleda. "Mõni ei tihka isegi tere öelda," on Hütt kogenud.

Mäletan väga hästi kõiki neid nelja Eesti Vabariigiga samal ajal üheksakümneaastaseks saavaid memmesid, kellega mullu oktoobris ühe kirjatüki tarvis kohtusin. Meeta Hütt on kindlasti neist üks ehedaim, nii-öelda kõige tädimaalilikum.

Rahvalaul ütleb, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse ja keskmised tulevad koju. Need memmed ongi need keskmised, kellel pole läinud oma elus mitte kõige halvemini ega ka mitte kõige paremini. Samas on neil seda talupojatarkust, mis on aidanud eluvintsutustest püstipäi läbi tulla. Nad pole vingujad, vaid vastupidi - neist õhkub optimismi.

Olen tähele pannud, et viimasel ajal eelistab Meeta pigem omaette vaikuses olemist kui seltskonda. Ta on kurtnud, et kuna tal on kehv kõrvakuulmine, ei suuda ta seltskonnasuminas enam suurt midagi aru saada.

Tegelikult on ta väga tubli, et saab siiamaani üksi elades endaga ise hakkama. Ta ise ilmselt ei saa sellest arugi, kui tubli ta tegelikult on.

Kuna Meeta on sündinud tähelepanuväärsel ajal, siis sai tema sünnipäevadel ka vene ajal alati meenutatud Eesti Vabariigi aastapäeva.

Esimesed kirkamad mälestused vanavanatädi Meetaga seostuvad sellega, et tal oli kodus väga palju rohukarpe ja ma imestasin, kuidas ta suutis medikamentide virvarris nii hästi orienteeruda. Tegelikult oli see aeg, kui Meeta oli täielikult pühendunud oma eaka ema hooldamisele. Nüüd on Meetast endast heas mõttes kujunenud tänuväärne klient apteekidele.

Veel mäletan Meetat kui äärmiselt kokkuhoidlikku prouat. Näiteks ei tohtinud nende juures televiisor ilmaasjata töötada ja toitu pidi võimaluse korral tegema väiksema pliidiraua peal, et elektrit vähem kuluks.

Lilled on Meeta jaoks alati esmased olnud - ta teab, oskab ja tahab lilledest palju rääkida. Vene ajal oli sellest, et Meeta aiandis töötas, sugulastele ka otsest kasu - ka kõige lillevaesemal ajal ei jäänud me kunagi lilleõieta.

Mäletan, et kui olin plikaeas tema juures ükskord külas, ei meeldinud talle sugugi minu moekalt lõigatud juuksetukk. Tema meelest pole kombekas, kui tütarlaps piilub tuka tagant. Ka praegu on tal noorte kohta oma arvamus. Kuna ta elab Võrus suure poe kõrval, siis näeb ja kuuleb ta hilisõhtuti palju sellist, mis ei ole kindlasti vastuvõetav ka temast mitu põlvkonda noorematele inimestele.