Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Valikuvabaduse rõõm ja traagika
Olen varasemates kolumnides arutlenud isikliku vastutuse tähtsuse teemadel, rõhutades ikka ja jälle riigi sihitut tegutsemist sotsiaalsfääris. Olles üritanud nii põrmustada propagandamaigulise ennetustöö viljelemist kui ka ärgitada noori vahel umbusaldama üldiseid tavasid, tunnen, et mõni asi on veel hingel.
Viimase vasakhaagi löömiseks toetun taas ühele enda lemmiknäidetest - mõnuainete tarvitamisele Eesti rahva hulgas.
Krimisaated teeb talumatuks pahupidi silmadega ja täiesti ebaadekvaatses olekus inimeste nägemine, keda politsei roppuste saatel väevõimuga kongi talutab. Kahju hakkab. Paraku pean ilma igasuguse tahtliku ülbuseta tõdema, et kui selline tee on valitud, siis tallaku seda.
Praegu rakendab riik narkomaanide parandamisel sundmeetodeid. Vastu narkomaani tahtmist viiakse läbi formaalne võõrutustöö, pärast mida heidetakse ta taas ühiskonnas hooletult rakendatava valikuvabaduse küüsi.
Narkar istus ju enda aja täis, viskame ta tänavale tagasi. Ise vaatab, kuidas hakkama saab, meie töö on tehtud. Näete, kui tublid ja õilsad me pintsaklipslased oleme.
Selline suhtumine tundub riigil olevat. Ent kui inimene ei ole psühholoogiliselt meelestatud võõrutuseks, ühe eluetapi kategooriliseks lõpetamiseks, pole sellest ka tolku.
Kedagi ei tuleks sundida end parandama, sest nii on "üllas" ja "õige". Inimest ei saa enne abistada, kui ta pole endale probleemi teadvustanud ja ise abi palunud.
Kui narkomaan ei näe enda seisundis probleemi ega kujuta teistele sedasi ohtu, hävitagu ennast seni, kuni mõistab ise enda armetut olukorda ja mõikab tuge otsida. Olgu tema laastavat elustiili võimaldanud tegurid millised tahes, viimane samm pahe küüsi sattumisse astuti ikkagi ise.
Kuni ollakse endaga rahul, ei maksa riigil tõtata kätt ette panema. Kole küll, kui tilluke rahvas end seestpoolt õgib. Siinkohal tuleks riigil hoopis mõelda, kuidas oli inimesel üldse võimalik sellise brutaalse valiku ette sattuda. Mingi viga riigisüsteemis söödab ette võimalusi, mida kahjuks vahel kasutatakse ennasthävitavalt.
Autor: Joonatan Allandi