Eesti riigi algusaegade 8 mõjuka äriliidri vara ja selle saatus

22. veebruar 2008, 12:40

Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul võttis
Äripäev vaatluse alla meie riigi esimestel aastakümnetel tegutsenud äriliidrid
nende maise vara ja järeltulijad.

Punabaaside loomisega alanud eelmäng ja sellele järgnenud okupatsioonidelained lõid parandamatu haava Eesti iseseisva majanduse arengusse. Osa baltisaksa ärimehi vastas 1939. aastal Natsi-Saksamaa kutsele ja suundus oma uuele kodumaale. 1940. ja 1941. aastal Eestit tabanud arreteerimised lõppesid äriliidritele Venemaa surmalaagrites. Need, kes sellest pääsesid, võtsid 1944. aastal ette põgenikutee, valdavalt Rootsi või Saksamaale. Eesti taasiseseisvumine jäi aga neilgi enamasti nägemata, sest ooteaeg venis liialt pikale.

Ehkki 1991. aastal vastu võetud omandireformi aluste seadus kinnitas, et omandireformi objektiks on õigusvastaselt võõrandatud maa, ehitiste, laevade ja tootmishoonete kõrval ka aktsiad ja osatähed, siis samas lisati, et need kuuluvad üksnes kompenseerimisele. Seega jäid kuni 1940. aastani aktsia- ja osaühistutele kuulunud tööstused tagastamata. Nii saamegi kõnelda peamiselt kinnisvara tagastamisest kunagiste äriliidrite järeltulijatele. Alljärgnevalt on vaatluse all peamiselt Tallinnas asunud vara tagastamised, sest Äripäeva kasutuses on ainult Tallinna endise linnavarade ameti koostatud tagastamistoimikute väljavõtted 1996. aasta seisuga, ent üksikuid noppeid on ka mujalt Eestist. Mõnel harval juhul saame rääkida ka kunagiste äride jätkamisest, seda küll uute ettevõtete loomise teel. Sadade juhtumite hulgast valis Äripäev välja vaid mõned üksikud, mis aga näitavad üsna ilmekalt olulisemaid tendentse inimeste ja vara saatuses.

Joakim Puhk (1888-1942)
Joakimi viljakaupmehest ja veskiomanikust isa Jaak Puhk asutas 1913 koos poegadega firma J. Puhk ja Pojad. Koos Joakimiga olid ärisse kaasatud ka tema neli nooremat venda. Perefirmale kuulusid lisaks veskiärile ning selle juurde loodud makaroni- ja leivatehasele veel ka Puhki nime kandev kaubamaja, Eesti suurim autoäri ning masinaehitustehas Ilmarine, samuti rohkesti kinnisvara. Joakim Puhk oli alates 1925. aastast kuni riigipöördeni 1940 Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees. Kui vend Voldemar suri Eestis 1937 ja Eduard tegutses punavõimu tuleku ajal Puhkide esindajana Soomes, kus ta ka 1943 suri, siis Joakim, Aleksander ja Evald surid kõik Venemaal vangilaagris.

Nagu öeldud, pääses Eduard Puhk Eestit tabanud okupatsioonidest tänu sellele, et ta viibis koos perega Soomes. Seal asutas ta firma Helsingin Mylly Oy, mis tegutseb edukalt tänini. 1993 asutas Helsingin Mylly Eestis oma tütarettevõtte Balti Veski, mille teraviljatooteid Veski-Mati nime all tunneb ilmselt iga eestlane. Balti Veski nõukogusse kuulub ka Eduardi lapselaps, Soomes elav Maret-Marjaana Puhk. Eduardi poeg Jüri (elab samuti Soomes) ning Voldemari tütar Aare-Ruth Mörner (elab Rootsis) asutasid aga Eestis ASi Sakax, mis tegeleb nii tagastatud kui ka juurde ostetud kinnisvara haldamisega. Teiste vendade järeltulijad, sealhulgas Joakimi Eestis elav tütar Anna-Mirjam Kaber on oma tagastatud osalused kinnisvaras vormistanud otse. Puhkide järeltulijate ühisomandis on näiteks mitu kinnistut Haapsalu promenaadi ääres ning mõned kinnistud ka Tallinnas, neist üks otse Balti jaama kõrval. Samas lähedal Põhja puiesteel asunud endised tehasehooned ja –maad jäeti aga tagastamata ning Eestis oma kullaaugu leidnud itaallane Ernesto Preatoni on sinna rajanud Ilmarise hotelli ning ka Ilmarise elamukvartali. Kinnistuid, mis jäeti eri põhjustel tagastamata, on veel mitmeid. Samas said Puhkide järeltulijad tagasi üle Eesti asuvaid maaüksusi. Näiteks kuulub eespool mainitud Anna-Mirjam Kaberile Harjumaal 172 hektari suurune valdus.

Martin Christian Luther (1883-1963)
Samal aastal Martin Christian Lutheri sünniga pani tema isa Christian Wilhelm Luther aluse Tallinna vineerivabrikule, viies sellega oma vanaisa alustatud puiduäri uuele tasemele. Martin sai vabriku direktoriks pärast isa surma 1914. aastal ning oli selles ametis kuni 1939. aastani, mil ta koos perega Saksamaale ümber asus. Lisaks Pärnu maanteel asuvatele vabrikuhoonetele jäi maha ka mitu vanalinna maja.

Martin Lutheri pojanaine Dorothea Luther ning pojapoeg Yens Marsen Luther üritasid Eestis tagasi saada nii vineeritehast kui ka mitut kinnistut, ent edutult ja samas skandaalselt. Kui Yens sai teada kunagise Lutheri vabriku järeltulija, Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadi erastamisest Pjotr Sedini ja Ülo Pärnitsa firmale, pakkus ta kaks korda kõrgemat hinda. Vaidlus lõppes kohtuvälise kokkuleppega, mille kohaselt Sedini ja Pärnitsa AS Marlekor maksis Lutherile kolm miljonit krooni valuraha. Pärnitsa kaebas Lutheri aga kohtusse seepärast, et too oli teda Kaubalehes võrrelnud kantpeaga. Dorothea Luther kaebas aga kohtusse Harju maavalitsuse vara tagastamise komisjoni, kes oli keeldunud Kuusalu vallas asuva maa tagastamisest. Vaidlus lõppes riigikohtus lüüasaamisega, ent suur oli Lutherite imestus, kui hiljem selgus, et nende asju ajanud vandeadvokaat Viktor Kaasik vaidlusaluse maa endale oli saanud. Kaasik sai küll selle eest Advokatuuri aukohtus noomida, ent maad see Lutheritele tagasi ei toonud. Ka jäid neil tagasi saamata kinnistud Tallinna vanalinnas Suur-Karja tänavas, millest ühel asub Nikkolo kauplus ja teisel, mis hoonestati uuesti Nõukogude ajal, Domina Inn City hotell.

Karl Vellner (1894-1984) ja Kolla Vellner (1889-1961)
Vendadest vanemal, Kollal oli Peterburis oma šokolaadivabrik juba 1913. aastast, ent see natsionaliseeriti seal pärast Oktoobrirevolutsiooni. Kolla tuli seejärel Venemaalt Eestisse, kus ta koos vend Karliga 1920 šokolaadi- ja kommivabriku Kawe asutas. Kui Karl pühendas end üleni Kawele, siis Kolla jõudis 1936 asutada veel ka oma trükikoja, Virumaal siirupitehase ja Rakus hõberebasekasvanduse. 1944 põgenesid vennad Rootsi, kus nad ka eri aastatel surid.

Karl Vellneri USAs elanud pojapoeg Karl Gert Vellner tuli taasiseseisvunud Eestisse suurte plaanidega, luues siin terve Kawe-nimeliste firmade keti. 1993sai ta tagasi maja Tallinnas Pärnu mnt 22, kus enne sõda Kawe magusavabrik tegutses ja mis sai 1940. aastatel kurikuulsaks oma keldriga, kus NKVD mehed inimesi piinasid. 1997. aastal asutas ta siin ASi Kawe Maja, mille omandusse Gert ka kõnealuse maja andis. 2003 müüs ta aga maja edasi Anatoli Kanajevi firmale Kantauro. Gert Vellner on aga olnud seotud veel mitme Tallinna kinnisvaraprojektiga. Nii tahtis ta Lasnamäe kaldapealsele rajada Lahekalda elamurajooni, millest Vellneri osalusel siiski asja ei saanud. Tema elluviidud suurteoseks tuleb aga pidada Kawe Plaza hoonet Pärnu maantee ja Tatari tänava nurgal. Tänaseks on mitmed Kawe ettevõtted oma tegevuse majandusraskuste tõttu lõpetanud, need aga, mis edasi tegutsevad, teevad seda juba ilma Vellnerita. Ainus tema osalusel veel praegugi tegutsev äriühing on tööriistu ja toidukaupu müüv MAIC Kaubanduse AS ning Gerti ennast võib siinmail üsna harva kohata.

Konrad Mauritz (1881-1942)
Tuntud eeskätt kui omaaegsete suurettevõtete juhataja. Oli juba enne Eesti Vabariigi loomist Tallinna gaasivabriku ja veevärgi juhataja, hiljem juhtis aga selliseid tuntud ettevõtteid nagu Silikat, Polaris, Volta ja Lutheri vabrik. Kuulus samuti Eesti Kunstimuuseumi sihtasutuse juhatusse ning omas ka ise soliidset maalikogu. 1940 represseeriti ning hukkus koos Joakim Puhkiga samas vangilaagris Venemaal.

Konrad Mauritz oli kogu oma maise vara pärandanud õele Helmi Mauritzale, kes 1970. aastal selle oma suguseltsi kuulunud Selma Mölderile edasi pärandas. Kui otsustada puhtalt Mölderi poolt esitatud tagastamistaotluse põhjal, siis kuulus Konradile rohkesti kinnisvara Tallinna vanalinnas: kaks maja Vene tänaval, kaks Viru tänaval, kaks Sauna tänaval ja lisaks veel üks Kaarli puiesteel. Tegu on valdavalt kortermajadega ning Äripäeval ei õnnestunud leida ühtegi kinnitust nende tagastamise kohta. Võib arvata, et tagastamist ei toimunudki. Küll pani Selma Mölder endast kõnelema kunstiringkonnad, kui ta 1992. aastal asuv Kunstimuuseumist tagasi nõudma Konrad Mauritzale kuulunud kunstikogu, mille ärimees sinna ise 1940. aastal oli hoiule andnud. Tegu oli aga Eesti ühe suurema erakoguga (ligi 920 maali ja 35 skulptuuri), kusjuures esindatud olid nii hinnaline baltisaksa kunst kui ka Eesti klassikud. Muuseumi ja Mölderi vahel puhkenud vaidluse tulemusena tagastati küll mõned üksikud teosed, aga see oli ka kõik. Pärast Mölderi surma ei ole tema järeltulijad seda teemat uuesti üles võtnud.

Isak Citron (1879-?)
Väikekaupmehe peres sündinud Isak tegutses küll alguses pereäris, kuid liikus siis kiiresi suurematele jahimaadele. Ta sai direktoriks sellistes ettevõtetes nagu Balti Puuvillavabrik, Sindi Kalevivabrik, Kreenbalt, Eesti Niit, Unioni nahatööstus ja Eesti Kommertspank. Jõudis oma tekstiiliettevõtetega ka Lätti ja Leetu. Kõik varises kokku aga 1932. aastal, mil ilmnes, et ta oli koos oma äripartneri Constantin Wachmanniga pannud toime suurriisumise ja omastanud miljoneid kroone. Nimelt korraldasin nad Balti Puuvillatehase aktsiaemissiooni ja ostsid selle ise tehase rahaga ära. Isak mõisteti oma pattude eest kolmeks aastaks vangi.

Citroni järeltulijad taotlesid tagasi mitmeid kinnistuid, ent said enda kätte vaid mõned. Enim väärivad tähelepanu Suur-Karja, Müürivahe ja Väike-Karja vahele jääva kvartali hooned, mis küll edasi müüdi. Osa juba paar kuud pärast kinnistamist, kusjuures ostjaks oli oma kinnisvaratehingutega kurikuulsust kogunud Priit Kajari, ning osa mõni aasta hiljem, ostjaks Hillar Soosalu juhitav Elias. Tagasi saadi aga veel ka näiteks Kreutzwaldi ja Narva maantee nurgal asuv hoone, mis pärast kiiret edasimüüki oli pritsimeeste sage külastuspaik, ent mis pärast Ruslan Rastoštšenkovi Aldera Investi kätte minekut kenasti ära renoveeriti. Olgu lisatud, et Isaki lapselaps peaks olema aeg-ajalt seltskonnaajakirjandusest läbilipsav Eduard Klas-Glass, kes koos endise telediktori Merle Randmaga juhib firmat Klas-Kinnisvara. Viimasele kuulub Citroni üks kinnistuid Vana-Viru tänaval.

Klaus Scheel (1890-1961)
Õppis pangandust Tallinnas, Londonis, Pariisis ja Peterburis, kuni 1914 asus prokuristina tööle Tallinna pangas Scheel Ko, mille tema onu Georg Scheel oli 1884. aastal asutanud. 1920 sai Klausist panga juhataja ning ta tegutses selles ametis kuni 1939. aastani, mil ta Saksamaale suundus. Oli seotud Venemaa kulla müügi vahendamisega, peamiselt Rootsi, kus tema partneriks oli kuuulus Wallenberg. Väidetavalt just seetõttu pages ka oma pere Rootsi. Tänu rikkalikule teenistusele Vene kulla vahendamisel ostis Scheel osaliselt või täielikult kokku mitmeid Eesti ettevõtteid (Franz Krulli masinaehitustehas, Kreenholmi manufaktuur, Türi paberivabrik. Ise pani Scheel aluse põlevkiviõli tootmisele Kiviõli. Enne lahkumist Saksamaale, kus ta hiljem ka suri, realiseeris Eestis suure osa oma varandusest.

Nii nagu Lutheri järglased, jäid ka Scheeli pärijad ilma Klaus Scheeli kunagisest pärlist – keset Tallinna vanalinna ilutsevast pangahoonest Vana turu platsi ääres. Nagu ka maja Dunkri tänaval. Paremini ei läinud Scheelidele kuulunud Kose tee mõisaga, mille maast ühe tüki ostis Urmas Sõõrumaa (ja müüs selle hiljem edasi) ning teist vaevavad juba aastaid kohtuvaidlused. Seal on jaol 1990. aastate investeerimisgeenius Jaak Roosipuu, kes on omandanud 60 protsenti ikka veel vallasvarana kirjas olevatest ehitistest ning kes ei suuda osade Scheeli järeltulijatega ühte keelt leida. Asja teeb veelgi segasemaks asjaolu, et Scheelide omandiõigus mõisale on üldse kahtluse alla seatud.

Roman Tavast (1895-1942)
Asutas 1923 märkide, medalite ning muude aurahade ja auhindade valmistamiseks ettevõtte VMT Roman Tavast, millest kujunes selles vallas sõjaeelse Eesti Vabariigi suurim. Tavasti ettevõttes valmisid sõjaväe, politsei, Kaitseliidu ning mitmete muude organisatsioonide aumärgid ning Eesti Vabariigi riiklikud teenetemärgid. Punavõimude tulles Roman Tavast arreteeriti ning saadeti Siberisse, kus ta hukati.

Roman Tavasti poeg Raul-Roman taastas isa loodud ettevõtte 1993. aastal usaldusühingu Roman Tavast nime all. Kui tema isa varasemast tööstusest väljakasvanud riigiettevõte Juveel 1994. aastal erastamisele pandi, lõi Raul-Roman kampa Juveeli kauaaegse direktori Rein Mikliga, et ettevõte 30 miljoni krooniga erastada. Abiks veel kolmaski partner, norralaste K.A. Rasmussen. Hiljuti 75aastaseks saanud Raul-Roman on nüüd Juveeli jätnud täielikult poeg Arvi Tavasti ja Rein Mikli poja Mardi hooleks. Suurettevõttena tegutseva Juveeli kõrval, kus vermiti ka taasiseseisvunud Eesti esimesed mündi, on OÜ Roman Tavast jäänud väikeseks perefirmaks. Arvi noorem vend Mati Tavast on aga keskendunud kinnisvarale. Mõni aasta tagasi läks tema omandisse ka vanaisa Romanile kuulunud maja Pärnu mnt 20. Kinnisvara haldamise kõrvalt tegelevad Mati firmad ka arendusega.

Mihkel Pung (1876-1941)
On Eesti ajalukku läinud eeskätt kui Eesti Panga esimene president aastal 1919. Nii Tartu kui Peterburi ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud Pung tegutses aastaid advokaadina, kuni läks taas riigitööle. Olnud majandusministri ja välisministri ametis, riigikogu liige ja Riiginõukogu liige ja aseesimees. Punavõimud arreteerisid ta 1941 ja saatsid ta Venemaale vangilaagrisse, kus ta ka suri.

Mihkel Punga lapselaps Piia-Mai Pais taotles küll üsna mitmeid vanaisale kuulunud kinnistuid tagasi, kuid sai vaid mõne. Näiteks Vabriku ja Valgevase nurgal asuva kinnistu, mille ta küll peatselt maha müüs, ning Veetorni 4, mida praegu haldab osaliselt Paisule kuuluv OÜ Rae Kinnisvara. Kuulunud ka tegevuse lõpetanud osaühingu Pirita Pere- ja Tervisekeskus juhatusse. On sattunud korra avaliku huvi orbiiti, seda oma Toompuiestee korteriga, mida ta riigikogu liikmetele on üürile andnud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
22. February 2008, 12:39
Otsi:

Ava täpsem otsing