Rohkem vastutustundlikke!

Kui veel mõni aasta tagasi peeti vastutustundlikku ettevõtlust rahvusvaheliste ettevõtete luksuseks ning kommunikatsioonijuhtimise pärusmaaks, siis üha enam on ettevõteteni jõudmas arusaam, et sellesse valdkonda ei maksaks hoolimatult suhtuda.

Vastutustundlik ettevõtlus ei ole teema, mida tuleks käsitleda heal jõuluajal, et juhtkonna hobidest või lemmikloomadest lähtudes mõnele mittetulundusühendusele tšekki välja kirjutades end head tehes paremini tunda. Tegemist on hea juhtimistavaga ehk siis majandusliku, keskkondliku ja sotsiaalse mõõtme integreerimisega ettevõtte juhtimises ja tegevuses, arvestades eri huvigruppidega ning luues lisaväärtust kõigile asjaosalistele.

Küsime endalt: kelle huve arvestades ning kuidas ja millistest printsiipidest lähtuvalt meie ettevõte äri teeb? Kas need printsiibid on kõigile töötajatele mõistetavad ning kas vastavalt tegutsemist ka tulemustes väärtustatakse? Milline on ettevõtte igapäevategevuse mõju looduskeskkonnale, ühiskonnale, turukeskkonnale ja töökeskkonnale? Kas äritegemisega panustatakse ka ühiskonna jätkusuutlikku arengusse?

Kas ettevõtluse eesmärk on pelgalt omanike taskute täitmine või luuakse oma tegevusega ka muid väärtusi, võimaldatakse oma klientidele ja partneritele teenust pakkudes panustada sellesse, et meie ühiskond paremini toimiks ja edasi areneks?

Rahvusvahelistel ettevõtetel ei ole enam valikut, kas pöörata vastutustundliku ettevõtluse teemale tähelepanu või mitte - usalduse võitmine globaalsel turul, suurenev investorite ja tarbijate huvi teema vastu ning läbipaistvus on vastutustundliku ettevõtluse latti pidevalt kergitanud.

Suuri bosse võib üha tihedamini rahvusvahelistel CSRi konverentsidel rääkimas näha. Iseasi on, kas seda tehakse vaid mainekujunduse eesmärgil või on räägitu tõepoolest osa ettevõtte DNAst.

Mis võiks ajendiks olla Eesti ettevõtjale? Praktika näitab seda, et edukas olla saab väga hästi ka igasuguste heade põhimõtete puudumisel, piisab vaid tugevast ärilisest kompetentsist. Iseküsimus on, kuivõrd riskialdis see on ja kui pikk on sellise äri püsivus.

Suurkorporatsioone liikuma panevaid ajendeid, nagu agressiivseid antikampaaniaid korraldavad ühendused, ega ka suurt tarbijahuvi ning ostukäitumisega halbadele äriideedele mõju avaldamist me veel täheldada ei saa.

Teisest küljest mõjutavad Eesti ettevõtteid lähiaastatel tõenäoliselt palju enam tarneahela ulatuses karmistuvad keskkonna- ja ühiskonnanõuded - üha enam suurkorporatsioone nõuab oma tarnijatelt ja koostööpartneritelt keskkonna- ja ühiskonnamõju kajastavaid andmeid, ajendatuna näiteks viimastel aastatel globaalsesse huviorbiiti kerkinud kliimamuutuste teemast, suurenenud huvigruppide survest ning sellest tulenevast soovist oma tarneahelat n-ö rohelisemaks muuta.

Mõjuteguriks on saanud ka noore põlvkonna muutuvad väärtused - tööjõupuudus paneb ettevõtteid üha enam pingutama noorte talentide värbamise pärast. Viimaste seas muutuvad üha olulisemaks pehmemad väärtused, nagu isiklike ja ettevõtte väärtuste kooskõla ning tööandja kaubamärk, mille üheks oluliseks komponendiks on ka ettevõtte ühiskondlik vastutus.

Üks trende on võrgustiksuhete olulisemaks muutumine - tiheneva konkurentsi tingimustes, kus hindu on üha raskem lüüa ning innovatsioon muutub väga spetsiifiliseks, on lisaväärtuse loomine koostööharjutus, kus olulised on suhted sidusrühmadega, aga ka maine, usaldus ja suhetevõrgustik, mis väga paljus põhinevad vastutustundlikul äril.

Tihe koostöösuhe kodanikeühendustega ning töötajate kompetentsidega vabatahtlik panustamine ettevõtte kogukonnaprojektides võimaldab uusi ideid ammutada ka sealt, kus neid varem üldse ei otsitud - kodanikusektorist - ning rakendada neid toote- ja teenusearenduses.

Ülalmainituga on seotud ka avaliku, era- ja kolmanda sektori paindlikumaks muutuvad rollid - traditsiooniliselt vaid kasumile keskendunud erasektor ei loobu küll kasumitaotlusest, kuid teeb seda viisil, mis arvestab ka teiste huvigruppidega, võttes vahel ülesandeid, mis varem talle ei kuulunud, suheldes aktiivselt nendega, kellel varem ettevõtte nõupidamisruumi asja ei olnud.

Ühest küljest võib tegemist olla riskide juhtimisega, et ettevõtlus püsima jääks, teisalt aga uute ärivõimaluste ja -ideede otsimisega.

Kuigi veel pole võimalik väita, et Eesti tarbijad eelistavad eetiliselt ning orgaaniliselt toodetud tooteid, võib ökonurkade ilmumisega kauplustesse täheldada selle suundumuse algeid, olgugi et nende toodete tarbijate majanduslik mõju on veel tähtsusetu.

Kui jälgida lääne eeskuju, võiks oodata ka üha suurenevat tarbijateadlikkust ning hoolivust meie noore tarbijaskonna seas.

Ilmselt suureneb lähiajal ka huvi mahedalt toodetud kodumaiste kaupade vastu.

Autor: Elina Rääsk