Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sundtäitmist raskem vältida
Uus täitemenetluse seadustik (TMS) kehtib 1. jaanuarist 2006. See muutis oluliselt sundtäitmise korda, eriti võlgniku võimalusi vaielda vastu TMSi N 2 p 18 kohastele notariaalselt tõestatud kokkulepetele kohesele sundtäitmisele allumise kohta (edaspidi sundtäitmise kokkulepe). Riigikohus on tänaseks TMSi uue redaktsiooni kohaldamisel teinud kaks olulist lahendit.
Esmalt lahendanud küsimuse, millises määras tuleb TMSi N 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel tasuda riigilõivu (riigikohtu 14.11.07 määrus tsiviilasjas 3-2-1-101-07). Teiseks selgitanud, millistele asjaoludele saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis tugineda (riigikohtu 31.01.08 kohtuotsus tsiviilasjas 3-2-1-134-07).
Kohus on esile toonud, et tuleb eristada täitedokumente (kohtulahendid), mille puhul on pooltevahelise vaidluse enne täitedokumendi täiturile esitamist lahendanud kohus, ja selliseid täitedokumente (eelkõige notariaalselt tõestatud lepingud), mil ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud.
Lisaks riigikohtu osundatule on oluline eristada sundtäitmise kokkuleppeid, lähtudes nende sõlmimise ajast. Täitemenetluses saab praegusel ajal täita kaht tüüpi väliselt sarnaseid, aga sisult erinevaid sundtäitmise kokkuleppeid sõltuvalt sellest, kas need sõlmiti enne või pärast 1. jaanuari 2006.
Enne TMSi uue redaktsiooni jõustumist võimaldas TMS sõlmida sundtäitmise kokkuleppeid veel sissenõutavaks muutumata või tingimuslike kohustuste kohta. Samas nägi TMS ette võlgniku võimaluse esitada sundtäitmise kokkuleppe täitmiseks esitatud täitmisavaldusele 10 päeva jooksul vastuväide. Selle esitamisel täitemenetlust ei algatatud ja sissenõudjal tuli oma nõue esitada hagimenetluses.
Nüüd kehtiv TMS sellise vastuväite esitamist ei võimalda, kuid näeb samas täitedokumendina ette vaid selliseid sundtäitmise kokkuleppeid, mis on sõlmitud sissenõutavaks muutunud, st mille täitmist võlausaldaja saab nõuda ja mida võlgnik peab täitma, nõude kohta.
Sellega võlgnik tunnistab kokkulepet sõlmides kohustuse olemasolu ja sissenõutavust ning kohustub selle täitmiseks alluma kohesele sundtäitmisele. Sundtäitmise lubamatus saab seaduse mõtte kohaselt tuleneda ainult neist asjaoludest, mis on tekkinud pärast nimetatud kokkuleppe sõlmimist.
Autor: Siim Roode