Teisipäev 6. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ilm on hukas

26. veebruar 2008, 11:59

Ilmaks nimetatakse seda, mis parajasti
atmosfääri alumises kihis toimub. Kliimat on aga natuke raskem defineerida.
Tegemist on teatud piirkonnale iseloomuliku keskmise ilmade režiimiga.

Seetõttu ei ole mingit mõtet veebruaris paljast maad nähes öelda, et kliima on hukas. Tegemist võib vabalt olla ühe ebatavalise talveilmaga aastaga. Kui aga pikaajalised vaatlused kinnitavad, et keskmine temperatuur talvel tõepoolest tõuseb ning lumikatte kestus väheneb, siis võib juba ettevaatlikult hakata rääkima, et kliima on muutumas.

On selles midagi ebaharilikku ning muretsemiseks põhjust andvat? Mitte tingimata. Kliima pole Maa ajaloos kunagi muutumatuna püsinud. Süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris on miljonite ning isegi miljardite aastate vältel muutunud suurtes piirides. Ka Päikese heledus on aja jooksul oluliselt suurenenud. Mandrite asend on triivimise tõttu muutunud ning Maa orbiiti iseloomustavad näitajad on samuti pidevas muutumises. Kõik need tegurid mõjutavad kliimat, mistõttu ei saagi see kunagi stabiilselt ühesugune olla.

Viimastel aastatel on globaalse soojenemise teema pälvinud üha enam tähelepanu. Kui vaadata Maa ajalugu pikemas perspektiivis, siis ilmneb, et suuremal osal sellest on kliima olnud praegusest oluliselt soojem ja niiskem. Ulatuslik jahenemise, mida nimetatakse ka külmhooneperioodiks, algas umbes 50 miljonit aastat tagasi. Seetõttu võib isegi öelda, et soojenemine tänastelt tasemetelt on suund normaliseerumise poole.

Viimase paarikümne miljoni aasta sees on väga palju jääaegu vaheldunud soojemate perioodidega, kuid päris ära pole mandrijää siiani kadunud. Jääaja ja selle lõpu määratlemine tundub esmapilgul lihtsa ülesandena, kuid tegelikult on lood keerulisemad. Näiteks Leedus ja Poolas lõppes viimane jääaeg varem kui Eestis. Siin jälle varem kui Soomes. Gröönimaal ja Antarktises pole see aga siiani veel läbi.

Palju jääaegu on vaheldunud jäävaheaegadega ning seda rida pikendades ei ole mingit alust öelda, et rohkem neid ei tule. Kas aga inimese tekitatud globaalne soojenemine pole pilti oluliselt muutnud? Kõrgem süsinikdioksiidi tase atmosfääris ei lase jääl tagasi tulla. See võib nii olla, aga täpset vastust ei ole sellele küsimusele kellelgi. Peamiseks probleemiks on see, et vaieldamatut soojenemistrendi on täheldatud vaid viimase 40 aasta jooksul. See ajavahemik on aga selgelt liiga lühike, et selle tulevikku pikendamine end õigustaks.

Lisaks valmistab kliimateadlastele peavalu küsimus, kuidas eristada inimese tekitatud kliimamuutust looduslikust protsessist. Kui inimest poleks, kas kliima soojeneks sellele vaatamata? Või on looduslikud protsessid hoopis inimmõjule vastupidiselt tegutsemas ning ilma selleta elaksime juba oluliselt soojemas maailmas?

Kliimat uurivate teadlaste valdav enamus ei kahtle tänapäeval selles, et globaalne soojenemine on reaalsus ning inimesel on selles suur roll. See aga ei tähenda veel, et mõnekümne tuhande aasta pärast ei võiks Eesti alal taas liustikud laiuda. Kliimaprotsesside mõistmisel on inimkonnal veel palju õppida ning tänased teadmised võivad tulevikus vajada olulisel määral täpsustamist.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
26. February 2008, 11:49
Otsi:

Ava täpsem otsing