Transiitliiklejad ummistavad Tallinna kesklinna

Iga aasta langeb Tallinnas keskmine liikumiskiirus liikluses 1-2 km/tunnis. Eelmisel aastal oli tipptunnil keskmine kiirus 16-17 km/tunnis. Kui see langeb alla 10 km/tunnis, pole enam mõtet autot kasutada. Kuid enamikul kesklinna liiklusummikutes seisvatel inimestel ei olegi kesklinna tegelikult asja. Nad on sealt lihtsalt läbisõidul.

Inseneribüroo Stratum juht Dago Antov näitab kaardil kitsa ribana mere ääres asetsevat Tallinnat ja nendib, et joonlauaga linna ühest äärest teise otsemat teed tõmmates on loomulik, et sõidetakse läbi kesklinna. See lihtsalt on kõige otsem tee.

Antovi sõnul on tipptunnil kesklinna läbivatest sõidukitest hinnanguliselt kaks kolmandikku transiitreisijad ja vaid kolmandik on kesklinnaga seotud. "See tähendab, et 2/3 läbib linna ilma, et tal oleks sinna asja," selgitab ta.

Paljuräägitud veoautod linnaliikluses on Antovi hinnangul pigem emotsionaalne probleem. Suurte veokite osakaal linnaliikluses on vaid 5%.

Antov mõistab, et inimesi ärritab, kui suur rekka tema akna alt läbi sõidab, kuid liikluse ummistajatena ei ole veoautodel määravat rolli. Võib-olla see muutub, kui kesklinna sadamasse ehitatakse uus terminal ning veokite hulk järsult kasvab.

Uue terminali ehitamise plaan ja hirm veokite hulga järsu kasvu ees sünnitas aga lahenduse, mis võiks päästa kesklinna ka transiitreisijatest - Tallinna väike ringtee. Paraku hakati sellest projektist rääkima alles möödunud aastal. Selle realiseerumiseni kuluks veel palju aastaid ja probleeme võivad tekitada tee trajektoorile jäävad maaküsimused. Vahepeal tuleb mõjutada transiitreisijate valikuid teiste meetoditega.

Dago Antov rakendaks kesklinnas liikluspiiranguid julgemalt. Südalinnas võiks tema sõnul muuta liiklusvabaks Estonia puiestee ja lasta kogu liiklusel suunduda Rävala puiesteele. "Las läheb kesklinn rohkem umbe, siis hakatakse valima teisi teid," leiab Antov.

Kui Pargi & Reisi süsteem Tallinnas toimiks, saaks tipptunnil liiklusest ühelt suunalt ära tuua paar tuhat autot.

Pargi & Reisi süsteemi investeeritakse tänavu 3,5 miljonit, Ülemiste ristmiku ehituseks aga üle miljardi. Õhku jääb linnavõimu jaoks ebapopulaarne küsimus, mis juhtuks siis, kui teedeehitusest suunata raha ühistranspordi arendamisse.

Tarmo Sulgeri igapäevatöö Inseneribüroos Stratum on hoida värskena Tallinna liiklusmudelit. Ta kannab arvutusmudelisse liiklusloenduse tulemusi, mida tehakse ligi 30 kohas, ja arvutab välja pealinna ristmike koormatust.

Kui ta avab kaardi, millel värvilised mummud tähistamas ristmike koormatuse taset, tekib kontoris elav arutelu. Neljal kontoris oleval mehel on arvamusi, kuidas liiklust Tallinnas muuta.

Teede ja ristmike ehitustega ummikuid ei vähenda. Tehes lahedamaks läbipääsu ühest ristmikust, liigub ummik edasi lihtsalt järgmiseni. Pealegi on autostumise kasv Tallinnas nii kiire, et teedeehitus ei jõua sellega nagunii sammu pidada. Praeguse tempoga jätkates jõuab Tallinn autode arvult tuhande elaniku kohta juba aastatel 2010-2015 järele Helsingile.

Sulger näitab kaardilt, et üle miljardi maksva Ülemiste ristmiku rekonstrueerimise järel liigub ummik lihtsalt edasi Tammsaare tee pikendusele ja Sõpruse pst ristmikule.

Möödunud aasta sügisest pandi Tallinnas käiku Pargi & Reisi süsteem.

Esimesena anti võimalus süsteemist kasu lõigata Pirita teel ummikutes istuvatel autoomanikel. Piritale rajatud parkla ja sealt kesklinna suunduva bussiliini kasutajateks loodeti parimal juhul saada 10% autokasutajatest. See oleks tähendanud, et tipptundidel kasutaks Pargi & Reisi süsteemi paar tuhat autoomanikku.

Statistikast selgub, et viimasel neljal kuul on seda kasutanud vaid tuhat autoomanikku kuus. "Et Pargi & Reisi tehti, on väga hea. Et täpselt nii tehti, ei ole nii hea," räägib süsteemi väljatöötamise juures olnud Dago Antov inseneribüroost Stratum.

Tema sõnul peab olema Pargi & Reisil täidetud kolm tingimust, et autoomanikud seda kasutama hakkaksid: kiirus, mugavus, odavus. Kiirus praegu on, kuid ainult ühel suunal, kus on Pirita teele rajatud eraldi ühistranspordirada. Linnast väljuval suunal aga seda pole.

Hinnaga võiks Antovi sõnul teha rohkem soodustusi. Näiteks võiks ühe piletiga lasta sõita mitmel inimesel, sest ühe autoga võib sõita ju ka mitu inimest.

Praegu ei ole Pargi & Reisi süsteemil liiklusele mingit efekti, kuid Antov peab peamiseks, et linn esimestest tulemusteks ära ei ehmataks. Tallinna transpordiameti juhataja Andres Harjo teatab, et Pargi & Reisi süsteemi investeeritakse tänavu 3,5 mln krooni, millega avatakse Peterburi tee ja Haabersti suunaline Pargi & Reisi süsteem.

Rohkem kui Pargi & Reisi süsteemi investeerib Tallinn tänavu jalgrattateedesse.

Sinna läheb 20 miljonit krooni. Jalgratturite kohta linnal loendusandmed puuduvad, kuid 2006. aastal Tartu Ülikooli tehtud uuringust selgus, et jalgrattaga käib Tallinnas tööl vaid 1% inimestest. Tallinna transpordiameti juhi Andres Harjo sõnul sõltub Pargi & Reisi ning jalgrataste kasutustase liiklejate valmisolekust oma endisi käitumisharjumisi muuta.

Logistika ajakirja ettevõtete seas tehtud küsitlus näitas, et 33st vastanud ettevõttest 23-l on olemas rataste jaoks turvalised hoiukohad. Samas teatas enamik 10st ilma rattahoiukohata ettevõttest, et ei plaani neid ka rajama hakata, kuna ei näe selleks vajadust. Ometi oleks väljaminek rattale turvalise hoiutingimuse loomiseks tühine, et anda oma töötajale võimalus käia tööl jalgrattaga. "Ruum on meil olemas ja kasutatud rattahoidja ostsime võileiva hinnaga," ütleb SL Õhtulehe majandus- ja personalijuht Jaanika Pagil. Ettevõtted teatavadki, et rattahoidikute soetamine on neile maksnud 1000-2000 krooni.

Harjo loodab siiski, et kesklinnas saab prioriteediks ühistransport ja kergliiklus. Tallinna liikluse tulevikuks saab tema sõnul kesklinnast mööda suunatud transiit mitmetasapinnaliste ristmike, kiirmagistraalide süsteemiga. "Kui aga terve Harjumaa soovib hommikul tipptunnil korraga pealinna sõita, siis tuleb oodata ja järjekorras seista," möönab ta.

Auto valimine Viimsist kesklinna jõudmiseks tähendab luksuspaketi valikut. Selle nautimiseks on vaja aega ja teha mõningaid ettevalmistusi.

Autorikkamal päeval võib sõit kesklinnani kujuneda sama "kiireks" kui jalgrattaga - ligi tunni pikkuseks. Kuid seda ette teades võib selle tunni endale meeldivalt sisustada.

Kodus pole hommikul mõtet ajalehtede ja hommikukohvi peale aega kulutada - lehed kaasa ja autosse. Viimsi Statoilis tasub teha esimene peatus ning osta kaasa kuum kohvi. Pirita tee ummikusse jõudes on kohv parajalt jahtunud, et seda hommikuste lehtede kõrvale nautida. Minu tuttavad ei suuda siiani mõista, kuidas ma nii rahulolevalt Pirita tee ummikutesse suhtun. Kuid merevaade, hommikused lehed, kuum kohv … kui aega on, siis on see tõepoolest suurepärane sõit.

Teisalt ei pruugi Statolili kohv kõigile maitseda. Ja lehti meeldib hoopis kodus või töö juures lugeda. Seega on ummikute väljakannatamine kinni mõtlemises.

Pean Pargi & Reisi süsteemi hommikuti parimaks võimaluseks kiiresti linna jõuda. Kui päevakava ei näe ette pikemaid sõite äärelinna, kasutan seda süsteemi alati.

Kümne minutiga jõuab Viimsist Piritale Pargi & Reisi valvega parklani. Siiani on seal olnud alati ruumi ja auto saab parklasse jätta tasuta. Reeglite järgi peab auto parklasse jätmiseks olema esitada mingi perioodi ühissõiduki kaart, kuid siiani ei ole kaardi olemasolu keegi kontrollinud.

Piritalt läheb kesklinna päris palju busse. Kuid asja veelgi mugavamaks tegemiseks pandi käiku ka eribuss 1PR, mis sõidab Pirita ja kesklinna vahelt. Seega järgneb auto parklasse jätmisele mugav ja kiire sõit Kadrioruni, möödudes neist sadadest autodest, kes on eelistanud ummikus seismist. Alates Kadriorust tempo mõnevõrra langeb, kuna siis pole bussil enam eraldi sõidurada. Ometi on see kiireim viis hommikul linna jõudmiseks.

Umbes 18kilomeetrise retke algus Viimsist kesklinna Pärnu maanteele Äripäeva kontorisse jättis oma vesise lumesajuga esialgu mulje kaunist jõuluilmast.

Reaalsuse tegi selgeks juba esimene Viimsi majade vahel minust möödunud sõiduauto, kes kallas mu vasaku jala üle sopase lumelobjaka lögaga - tuleb märg sõit.

Linnavalitsust peab tänama, Merivälja uuest teest kuni Kadrioruni on suurepärased rattateed. Õnnelik moment oli Russalka ristmikule lähenedes, kui sain mööda sõita ummikus oma liikumisjärjekorda ootavatest autodest. Samas meenus mulle, kuidas ma seal ummikus soojas autos hommikuti merevaadet olen nautinud ja värskest lehest esikülje uudised juba üle vaadanud.

Vaatan kiivri äärelt tilkuvate piiskade vahelt enda ees laiuvat tühja teed ja pressin pedaale edasi. "Vahva on mere ääres rattaga sõita," sisendan endale. Kesklinnas aga rattatee lõpeb: Tuukri tänaval tunnistan, et olen rattatee jälje lõplikult kaotanud.

Edasi jätkub teekond laiemaid jalakäijate teid otsides. Kuid juba Tuukri tänaval satun nii kitsale osale, et pean mõnda aega vaatama tõtt vastu tulnud jalakäijaga, kuni lõpuks tema kõhu sisse tõmbab ja mina oma ratta tagumise otsa kõnniteelt autoteele, mööduvate autode vahele poetan, et saaksime üksteisest mööduda.

Vaatamata raskustele kesklinnas jõuan ma läbimärjana siiski Äripäeva ette. Neljanda korruse kontori garderoobinurgas ei mahu rattaga ringigi keerama, pealegi seisab seal juba üks kaherattaline ees. Aga teha pole midagi, kuna rattaparklasse või -hoidlasse ei ole siin majas investeeritud. Lükkan märja ratta vaikselt kolleegide mantlite vahel.

Laua juurde jõudes märkan, kui sopased on mu püksid ja tunnen, et nahk on märg. Edasine päev tuleb istuda laua taga pükse varjates ja neid jalas kuivatades.