Anna Hintsi isiklik ja avalik elu

See näitus ei ole tüüpiline kunstinäitus, sest vastupidiselt oodatava valge ruumi asemel, tuuakse külastaja hoopis pimedusse.

Kätteantud taskulambi abil tuleb hakata näitust ise kõigepealt otsima ning siis vaatama. Väikese valgusvihu ette jäävad fotokimbud inimeste isiklikest situatsioonidest, mida avalikkuse eest üldiselt varjul hoitakse.

Seda mitte küll seetõttu, et need situatsioonid mingil määral oma olemuses hämarad oleksid. Pigem näidatakse siin inimese elu vägagi loomulikuna, naturalistlikuna, vahel isegi räigena. See oleks nagu klantspiltidest kubiseva meedia vastand, kus näidatakse tegelikkust, mitte teeseldud, pealiskaudset ja photoshop'ist läbi käinud maailma.

Huvitaval kombel on Hints suutnud veel selle kõige hulka suruda ka armastuse ja surma teema.

Fotode teostuski on selline, et tekitab vaatajas tunnet, nagu ta oleks sattunud tuhnima kellegi väga isiklikus fotoalbumis. Siin on nii armsat ja nostalgilist koduarmastust kui ka otse (iseenda) tõele näkku vaatamist.

Pildi teematika järgi saab kergesti aru, et nende loojaks on olnud naine, kes räägib ausalt oma naiselikest probleemidest, nagu ülemäärane kaal, liigne alkoholi tarvitamine, toitumishäired. Ühesõnaga: kõik see, mis jääb meedia glamuuri varjupoolele.

Kuid Anna Hints ei taha välja tuua mitte niivõrd selle glamuuri võltslust, vaid pigem, nagu ta ise näituse tekstis ütleb, aitab selliste piltidega avalikkuse ette tulemine justkui üle saada ühiskonnas kunstlikult tekitatud alaväärsuskompleksist.

Galeriiruumidest jääb aga paljastuseks väheks. Nii on kunstnik tunginud oma fotoloominguga ka linnaruumi, tabades inimesi ootamatult juhuslikes paikades.

Autor: Ragne Nukk