Guadeloupe - kui tükike Euroopat keset Kariibi merd

Kaupo Kikkas 29. veebruar 2008, 00:00

Metsast tulijale vaatavad aga vastu kaubanduskeskused, kiirteed ja eurohinnad, mida ühelt väikeselt saarelt ei oskaks otsida. Nii ongi Guadeloupe üks kummaline kooslus rahulikest afroameeriklastest, kaunist loodusest, koloniaalkultuurist ja Euroopa Liidust.

Prantsuse ülemerevaldus Kariibi meres ehk Prantsuse Antillid on moodustatud kolmest saarest - tilluke ja väga väärikas St. Barthélemy, lendava liblika kujuline Guadeloupe ja lõunapoolseim nimega Martinique.

Sihtpunktiks olnud Guadeloupe oma Musthabeme piraadilegendide, tormise ranniku ja Kolumbuse avastusretkedega on olnud minu mõtetes poisikesepõlvest peale. Eestist pääseb saarele kõige lihtsamini Pariisi Orly lennujaama kaudu, kust läheb Kariibidele õige mitu lennufirmat. Tänu sellele on Pariisist Antillidele võimalik sageli leida mõistlikke lennuhindu.

Prantsuse Antillidel on tõenäolisim maandumispaik Pointe-?-Pitre'i lennujaam Grande Terre nimelisel "liblikatiival" Guadeloupe'il. Saarte asukohta mõttes pisut määratledes jääb Guadeloupe 500 km Venezuelast põhja ning on Kariibi mere ja Atlandi ookeani vahepunkt. Saarte idakallast murravad vahutavad Atlandi lained, läänekaldalt leiab sooja ja mühiseva Kariibi mere.

Esmamulje jääb soojast ja niiskest kliimast alati äärmiselt mõnus, aasta läbi keskmist päevatemperatuuri 28-30 kraadi on seal suurest niiskusest hoolimata mõnus taluda.

Kindlasti ei tasu Kariibidele reisides unustada, et viibite orkaanide vööndis ja kodune eeltöö on siinkohal kindlasti vajalik. Minu valik oli november, mis on ametlikult orkaanihooaja lõpufaas. Oht orkaani kätte jääda eksisteerib, samas on turismis veel madalhooaeg. See kaalus minu jaoks kindlalt üles võimaluse väikeseks orkaaniks.

Nagu öeldud, meenutab Guadeloupe kujult liblikat - parem tiib on laugema maastikuga ja asustatuim saar Grande Terre, vasak tiib vulkaaniline saar Basse Terre täis teravaid pilvemütsides mäetippe. Minu peatuspaigaks kogu reisi vältel oli Grande Anse ehk Suure Ranna nimeline külake vulkaanisaarel.

Grande Terre on kui hiiglaslik metsiku looduse park, kus ükski loodusrada pole liialt silmatorkavalt märgistatud ega tüütutest kioskitest või viidarägastikest ümbritsetud. Kui hakata peale põnevamatest matkapaikadest, tuleb esimesena rääkida hiiglaslikust suitsukorstnast nimega Le Soufriere, mis on UNESCO maailmapärandisse kantud 1467 m kõrgune vulkaan.

Le Soufriere'i ümbruses paikneb ka enamik matkaradu, kust igaüks leiab enda tasemele sobiva. Rajad mäenõlvadel sulanduvad puutumatu vihmametsaga, kord leiad end matkamas kuuemeetriste hiidsõnajalgade vahel, siis tihedas liaanitihnikus ümbritsetuna kaunitest punastest õitest.

Matkamiseks on Guadeloupe'il soovitatav varuda kindlasti mõned päevad, sest kes matkama ei lähe, jääb kindlasti paljust saareriigi ilust ilma. Vulkaani enda tippu tõusmine on jõukohane kahetunnine matk - mis vahepeal muutub küll ka ronimiseks. Ja turist pääseb tõesti ka vulkaani tippu, kus auravate ja munahaisu ajavate kraatrite ümber on piirded viitega mürgisele gaasile.

Samalt vulkaanilt saab alguse ka teine väga kaunis paik nimega Les Chutes du Carbet, mis on 1300 m kõrguselt algav jugade kaskaad. Juba Kolumbuse kuulsaks kirjutatud kosk osutus hilisemal uurimisel kolmeks eri kõrgusel paiknevaks joaks. Nende teine, 110 m kõrguselt langev aste on küllalt hästi ligipääsetav. Mitte küll väga veerikas Chute de Carbe on Kariibi saarte kõrgeim juga.

Kindlasti tasub läbi sõita ka võimalikult palju rannikut ja randu. Siin pakub Guadeloupe taas suisa uskumatut vaheldusrikkust: lumivalged palmidega liivarannad madalal saarel ja süsimusta vulkaanilise liivaga rand Plage Malendure vulkaanisaarel.

Viimane on ka kohalik sukeldujate meka, kuna vaid mõnesaja meetri kaugusele rannast jäävad vulkaanilised saarekesed nimega Ilets Pigeon, mille on legendaarne Jacques-Yves Cousteau oma lemmiksukeldumiskohtade sekka arvanud.

Peab tunnistama, et minu veealune kogemus polnud loodetud tasemel, kuid kel sukeldumislitsents taskus, sel tasub kindlasti pea vee alla pista. Ammugi põhjusel, et sukeldumine oli seal üldiselt väga kalli hinnatasemega kõrvutades mõistliku maksumusega.

Basse Terrel asuvad ka väikesed looduspargid. Parc des Mammelles on mägedes vihmametsas paiknev tilluke loomaaed papagoide ja pesukarudega. Asukad, tõsi küll, on paraku väikestes puurides vangistuses. Deshaiese botaanikaaed on eelmainituga võrreldes kaunim ja liigirikkam. Kummaski ei leia te ühtegi ingliskeelset silti ja nii jääb päris palju põnevat omandamata sellel, kes ei juhtu prantsuse keelt valdama.

Basse Terre nime kannab ka Guadeloupe'i ametlik pealinn. Kõik muud pealinna funktsioonid on aga kolinud Pointe-?-Pitre'i nimelisse linna, mis on autodest kubisev kaubandussõlm. Basse Terret näib kummitavat tõsine väljarändamise tont. Paljud majad on tühjad ja noored lähevad kas suurde Pointe-?-Pitre'isse või kasutavad võimalust sõita kolkast Prantsusmaale.

Väike ja uimane Basse Terre on hea näide koloniaalstiilist, Kariibide julgest värvikasutusest ja kohalikest üsna unistest inimestest, kes oma toimetusi toimetavad. Vanalinn mahub vaid mõne tänavavahe suurusele alale ja ülejäänud linnake valgub stiilide virvarrina mööda mäenõlvu laiali.

Ainsaks suureks linnaks on juba mainitud Pointe-?-Pitre, kus kitsastel tänavatel autole parkimiskoha leidmine võib osutuda oodatust keerulisemaks tegevuseks. Pointe-?-Pitre'is käib vilgas elu. See on paik, kus toimub saare kaubandus ja kus on lennujaam ning suurim sadam.

See on ka ainus paik saartel, kus võib kohata kuritegevust, nii hoiatasid mind varaste eest pea igal sammul nähtud politseinikud minu suurt kaamerat märgates. Linna keskelt leiab vilka turu, mis tasub külastamist. Läheduses tasub läbi põigata ka kirikust, mille konstrueerinud ei keegi muu kui papa Eiffel ise. Nähes kirikut, kus on ohtralt mutreid, polte ja raudsambaid, pole kahtlust, et olete õiges kohas.

Grande Terre vaatamisväärsuste hulka kuuluvad veel pisikesed koloniaallinnakesed, nagu Port Lous, mis on lausa unistuste puhkusepaik, meenutades koloniaalstiilis puumajade ja rannapromenaadiga mõnda eestiaegset supelkuurorti. Pointe-?-Pitre'i lähistel paikneb ka hotellilinnak Le Gosier, kus on kaunid palmidega liivarannad, viietärnihotellid ja enamik Guadeloupe'i külastavaid turiste.

Kauneimad loodusobjektid on Grande Terre saare Atlandi rannikul, kus tormine meri on pulbitseva laavaga kunagi kokku põrgates vorminud väga maalilise ranniku. Ära tuleb märkida ka uhke nimega Porte d'Enferi laguun saare põhjaosas ning saarte idapoolseim poolsaar Pointe des Ch?teaux, mille idatippu on püstitatud hiiglaslik valgest kivist rist.

Milles aga väljendub Euroopa, mida eelnevalt mainisin? Tegelikult on seda näha igal sammul, alustades hinnatasemest, mis ei erine Pariisi kesklinnast. See omakorda on viinud kohalike elukalliduse nii kõrgeks, et taolises kliimas harjumuspäraseid kalamehi ja pisipõllumehi naljalt ei leia. Ja need, kes on, töötavad rohkem eurotoetuse nimel kui turul oma kauba müümiseks.

Samas on sellel kõigel ka omad võlud - sa ei leia ühtegi kohalikku, kes üritaks sulle midagi pähe määrida või oma teenuseid pakkuda, rannad on puhtad ja teed suurepärased, loodust hoitakse ja sinna on ülimõnus reisida, vajamata viisat või kohalikku raha. Nii soovitangi Guadeloupe'i kindlasti loodusehuvilistele või mugavale reisijale, kes mõlemad leiavad sealt maapealse paradiisi, üks vihmametsast, teine lumivalges palmirannas rummi rüübates.

Fotod: Kaupo Kikkas - www.eestifoto.ee

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:42
Otsi:

Ava täpsem otsing