Rahvuslik aare Tartu Rahu

Heiki Haljasorg 29. veebruar 2008, 00:00

Sellega oli tühistatud 1721. aastal sõlmitud Uusikaupunki rahu, mille järgi oli Eesti liidetud Venemaaga. Allakirjutatud leping avas eesti rahvale võimaluse oma tulevikku ise määrata. Ehk Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese sõnadega: "See tähendas Eesti enesekindlust, ennekõike siis Eesti võitu Eesti enda sulasementaliteedi üle. Eesti võttis enesele suure vastutuse maailma ees, tunnustades esimesena Nõukogude Venemaad. Ning vastupidi, Nõukogude Venemaa võttis endale kohustuse tunnustada igavesteks aegadeks Eesti Vabariiki kui iseseisvat rahvusvahelise õiguse subjekti."

28. novembril 1918 algas Eesti Vabadussõda. Punaarmee jõudis lühikese ajaga umbes 30 kilomeetri kaugusele Tallinnast, kuid 1919. aasta veebruari lõpuks oli peaaegu kogu Eesti pind Punaarmee käest tagasi võidetud. Mai keskel alustas Vene Põhjakorpus Narva ja Jamburgi alt pealetungi Peterburi suunas ning Eesti esimese diviisi üksused koos mereväe ja Ingeri pataljoniga alustasid Ingerimaa vabastamise operatsiooni.

Sellises olukorras mõistis Nõukogude Venemaa valitsus, et Baltimaade ja Soomega on vaja kiiresti rahu sõlmida. Eesti-Vene rahukõnelusteni jõuti alles septembris 1919 Pihkvas. Antanti riikide survel pidi Eesti pool kõnelused küll katkestama, aga algus oli tehtud.

Rahukonverentsi avamiseni jõuti alles 5. detsembril 1919. Eesti delegatsiooni juhtis Jaan Poska, Venemaa delegatsiooni juhtis alguses Leonid Krassin ning hiljem Adolf Joffe. Rahukõneluste ajal jätkus eriti Narva rindel äge sõjategevus, millega Nõukogude Venemaa üritas avaldada Eestile survet.

Tartu rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril 1920. Lepinguosaliste vahel lõpetati sõjaseisukord. Venemaa tunnustas Eesti riigi iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta. Keelustati teineteise suhtes vaenulikud organisatsioonid ning likvideerida tuli võõrad sõjalised struktuurid. Selle alusel likvideeriti Nikolai Judenitši Loodearmee Eestis ja kommunistlik eesti kütidiviis Venemaal. Vastastikku loobuti sõjakulude tasumisest. Lepiti kokku sõjavangide vahetamises. Mõlemad lepinguosalised rahuldusid endise Vene riigi selle varaga, mis asus nende territooriumil. Eesti vabastati vastutusest Venemaa sise- ja välisvõlgade ees.

Suurimad vastuolud ilmnesid piiride kindlaksmääramisel. Alguses soovis Venemaa endale Ida-Virumaad ja Petserimaad. Lõpuks liideti Eestiga siiski Narvatagused alad ja Petserimaa.

Eesti sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda. Rahulepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast. Sõjategevuse ajal evakueeritud varad, sealhulgas Tartu Ülikooli varad, tuli tagastada. Venemaa andis Eestile eelisõiguse ehitada raudtee Eesti piirist Moskvani ja eesõigustatud kontsessiooni- ehk kasutamisõiguse metsaaladele Petrogradi, Pihkva, Tveri, Novgorodi, Olonetsi, Vologda ja Arhangelski kubermangus.

Kindral Jaan Soots kirjutab oma mälestustes, et venelased tahtsid Peipsi järves olevat Piirissaart endale jätta, kuna seal olevat soolakaevandused. Sellise väljamõeldud jutu peale lahkus Jaan Soots vihaselt ruumist. Soolakaevandusi Piirissaarel tegelikult ei olnud, aga selle kaudu viisid Eesti salakaubavedajad soola Venemaale.

Eesti delegatsiooni sekretär Tartu rahuläbirääkimistel William Tomingas räägib oma memuaarides, et Jaan Poska suhtus alkoholisse samasuguse poolehoiuga kui Esimeses maailmasõjas kuulsaks saanud inglise riigimees Winston Churchill. Eriti armastas Poska mullase pudeliga Napoleoni konjakit.

Imelik lugu juhtus Ants Piibu portfelliga, mille Adolf Joffe leidis saunast, kus ta oli päev varem Piibuga käinud. Portfellis oli Ants Piibu päevaraamat, milles ta väljendas oma isiklikke mõtteid Vene delegatsiooni liikmete iseloomude kohta. Leonid Krassin üritanud kõnes ja käitumises olla kui härra, kuigi esindas Nõukogude riiki. Adolf Joffe kohta ütles Piip, et ta on kaval, magusa jutuga, vaidlemises osavam kui Krassin. Venelaste ekspert, Punaarmee komandör Feodor Kostjajev olevat kui redis - väljast punane, seest valge. Kuigi portfelli sattumine venelaste kätte oli õnnetuseks, ei saanud neile teatavaks asju, mida võiks nimetada riigisaladuseks.

Jõululaupäeval peatati Riiast tulnud rong mitmeks tunniks Tartu jaamas, et Eesti delegatsioon saaks jõulud kodus veeta. Reisijatele muidugi niisugune asi ei meeldinud, nad protesteerisid ja märatsesid nende arvates põhjuseta pika peatuse üle.

Tartu rahuläbirääkimistel olevat otsustava pöörde toonud Vladimir Lenini naisevenna Mihhail Krupski vangilangemine Gattšinas, kui Nikolai Judenitš oli peale tungimas Petrogradile. Jaan Poska ülesandel hakkas Mihhail Krupski otsimisega tegelema William Tomingas. Ta leidis Krupski Jaanilinna kindlusest, kus ta oli vene valgete Loodearmee vang. Kui vene valged keeldusid oma vangi William Tomingasele üle andmast, ähvardas Eesti kindral Aleksander Tõnisson neid oma diviisi sõduritega. Järgmisel päeval anti Krupski üle Vene delegatsioonile. Hiljem olevat Vladimir Lenin Kremlis William Tomingasele öelnud: "Ma ei unusta heategu, mida osutasite minu naisevenna vastu. Olen selle eest teile tänulik."

Ajaloolase Karl Martinsoni andmeil ei olnud Nadežda Krupskajal vendi ega õdesid ning see, kes vene valgete vangi langes, oli hoopis Krupskaja onupoeg. Üks võimalus on, et venelased luiskasid ja tähtsustasid Krupski sugulusastet. Teine võimalus on, et William Tomingas mõtles Krupski ülekuulamise ise välja, nagu ka hilisema kohtumise Leniniga.

Tartu rahulepingu piduliku allakirjutamise eel andis Jaan Poska William Tomingasele ülesande, mis osutus peaaegu sama keeruliseks kui Mihhail Krupski leidmine. Selleks ülesandeks oli šampanja hankimine. Tallinnast šampanja leidmine peaaegu ebaõnnestus ning Tomingas kavatses õnne katsuda isegi Helsingis. Aga appi tuli juhus. Kui Tomingas oli parasjagu noruspäi Tallinna Kuld Lõvi söögisaalis, märkas ta kahte inglise ärimeest, kellel oli šampanjat ärisõprade kostitamiseks. Jooki oli kaks kasti, aga selle oli Eesti toll kinni pidanud. Kui mainitud bürokraatlik takistus oli ületatud, saabus Tomingas 31. jaanuari hommikul kastidega Tartusse.

Tartu rahulepingu sõlmimisel olid suurimad teened Jaan Poskal. Isegi Leonid Krassin tundis respekti Jaan Poska vastu. Ta ütles, et Jaan Poska näeb välja ja käitub kui senaator, kogu väärikuse ja autoriteediga. William Tomingas ütles: "Poska eriteeneks oli piiride ja kullafondi kauplemine, mida ta tegi nelja silma all Joffega. Eesti võlgneb talle tänu kogu rahutegemise töö eest Tartus."

Rahulepingu allkirjastamist planeeriti 1. veebruarile 1920, aga lepingu tekstis leidunud trükiviga - valesse kohta asetatud üks koma - lükkas selle edasi järgmisele päevale. See aga ei takistanud tervituskõnesid rohke šampanjaga. 1. veebruaril 1920 alanud viimane konverentsikoosolek kestis üle kesköö. Rahulepingu allakirjutamise hetkel oli kell 00.45. Seetõttu märgitigi rahulepingu kuupäevaks 2. veebruar 1920.

Fotod: Eesti Filmiarhiiv

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:42
Otsi:

Ava täpsem otsing