Ronk - looduse konserviavaja

Talvises rabas või metsas valitseb vaikus. Tõsi, see kõik on suhteline, sest aeg-ajalt kostab kusagilt kaugemalt rähni toksimist või puuokstes tihaste sidinat. Kui aga rähn lõpetab ja tihaseparv edasi liigub, muutub kõik vaikseks. Nii vaikseks, et kuulete enda südametukseid, kõhuhääli või hingamist. Järsku see kõik katkeb ning puude kohalt kostab tiivalöökide vihinat ning kraaksatusi. Pilguheit taevasse ja kõik saab selgeks: rongapaar lendab üle.

Arvatakse ka, et ronk oskab lugeda neljani. Ise olen kindlaks teinud, et rongad oskavad lugeda vähemalt kaheni. Juhtus see mõned aastad tagasi talvel, kui tegelesin Emajõe-Suursoo looduskaitsealal merikotkaste pildistamisega. Loomulikult olid ka rongad kohal, kes talvel lihtsast suutäiest ära ei ütle. Koos minuga pildistas seal ka šotlasest kolleeg, kellega varjetelki jagasime.

Kotkaste pildistamisega on selline lugu, et kui tahad kotkaid kohale meelitada, peavad sinna kõigepealt rongad saabuma. Viimased on kotkastele nagu turvafirma, kes tagab kotkaste julgeoleku - ronkade puhul on ju tegemist äärmiselt ettevaatlike lindudega. Ühesõnaga, kui rongad on kohal, võib ka kotkas koha sisse võtta. Selleks et rongad end turvaliselt tunneksid, peab fotograaf enne valget varjetelki minema, sest vastasel korral anad söödale ei maandu.

Ühel hommikul jäime veidi hiljaks, mistõttu olid rongad juba kohad sisse võtnud. Sellegipoolest otsustasime proovida ja ronki lollitada. Meie saabudes lendasid kaarnad puude otsa ja jäid valvama. Sisenesime kahekesi telki. Mõne aja möödudes väljusin ning kõndisin minema. Minu kolleeg aga jäi telki, lootuses, et rongad nägid minu äraminemist, mistõttu oleks õhk nagu puhas ja turvaline sööma hakata. Pärast viie tunni möödumist ta helistas ja teatas, et mitte ühtegi ronka, ega loomulikult ka kotkast, ei maandunud. Aga kui ta ise telgist väljus ja mõnesaja meetri kauguselt söödakohale vaatas, maandusid rongad söödale, et priitoidul hea maitsta. Järeldus on lihtne: rongad oskavad lugeda vähemalt kaheni.

Ronk on meil paigalind ega rända talveks parematele jahimaadele. Ilmselt on paiksus tingitud asjaolust, et nad on kõigesööjad ning uute oludega hästi kohanevad linnud. Kus on ronga kodu? Kuigi ronka võib näha ka linnamaastikus ja prügimägedel, on nad oma pesakoha valikul vägagi nõudlikud. Kõige paremini sobib pesapuuks mõni kõrge mastimänd, kust on hea ülevaade ümbritsevale. Pesitsuspaigaks sobivad rabasaared või kultuurmaastike lähedal asuvad metsatukad. Kuna rongad "abielluvad" kogu eluks, ei pea nad naiste tagaajamisega iga aasta tegelema nagu paljud teised linnud. Nemad võivad rahulikult ja varakult positsioonid pesakohta sisse võtta, et järjekordse järeltuleva põlvkonnaga tegeleda.

Pesa hakatakse juba varakult kohendama. Kui nii mõnigi lind alles naudib sooja lõunamaapäikest ja külluslikku toidulauda, siis rongad alustavad karmil veebruaril pesa kohendamisega või selle puudumisel ehitamisega. Tõsi, viimasega tehakse algust palju varem, sest veebruari lõpus peavad munad munetud saama. Seega istub rongaema aasta kõige külmema aja munadel. Pärast 19-21-päevast haudumist kooruvad pessa 4-6 rongahakatist. Selleks ajaks on ka päike kõrgemaid tiire tegema hakanud ning lume alt surnud loomi välja sulatanud. Just viimased on rongapoegade ja -tütarde esimene toidupala. Miski ei saa paremini maitsta kui vaikselt lume all laagerdanud lihatükk!

Korjustele lisaks söövad rongad palju muudki: linde (peamiselt haigeid ja haavatuid), linnumune, väikeseid imetajaid - eriti närilisi, aga ka putukaid, taimi. Seega on tegemist tõelise omnivoori ehk kõigesööjaga.

Oluline roll on rongal täita aga nende omapärase ja mõnes mõttes jumalavallatu toitumisharjumuse tõttu. Nimelt on rongad sageli esimesed, kes surnu leiavad. Kuidas nad seda teevad, kas terava nägemise või mõnede ebamaiste tundmuste kaudu, pole hästi teada.

Igatahes on nad esimesed, kes surmast kasu lõikavad. Eriti oluline on nn laibadieet just talveperioodil, mistõttu võib neid sageli näha tegutsemas Tallinna-Tartu maanteel. Kui aga põder, metskits või mõni teine metsaelanik rabas või metsas hinge heidab, siis on rongad varsti platsis. Nende järgi aga joonduvad paljud teised, kes surnud looma pahaks ei pea. Lindudest kuuluvad nende hulka kindlasti harakad, varesed, pasknäärid, ka tihased ja rähnid. Eraldi aga peab mainima kalju- ja merikotkast, kellele rongad on talve üleelamisel suureks abiks. Siinjuures on paslik tuua võrdlus inimeste maailmast. Looduses matkates on meil toiduks sageli mitmesugused konservid, mida on mugav kotti pista. Kui aga konserviavaja koju ununeb ja oma kallist taskunuga samuti rikkuda ei soovi, siis on tõeline katsumus, et liha või kala konservipurgist kätte saada. Avaja olemasolul käib see mõne sekundiga. Rongad täidavad looduses konserviavaja rolli, mille juures nad, piltlikult öeldes, katavad teistele manulistele toidulaua. Serveerimise iseärasustega peavad külalised ise tegelema.

Linde klassifitseeritakse mitme kriteeriumi järgi. Üks neist on lindude jagamine laululindudeks ja teisteks - mittelaululindudeks. Süstemaatikas on laululinnud ehk laululised tegelikult värvuliste seltsi alamselts. Ka ronk ja vares kuuluvad laululindude hulka. Kuigi, mõne arvates ei kannata nende lauluoskused mingit võrdlust ööbiku, metsvindi või mõne teise hõbekõri lõõritamisega. Kuidas siis nii? Siin tuleb vaadata hoopis lindude anatoomiat, täpsemalt laulukõrilihaste arvu. Valgel toonekurel need näiteks puuduvad, kuid varesel ja rongal on neid lausa seitse paari. Seega, potentsiaalselt võiksid nad lausa seitsmehäälselt laulda. Pealiskaudsel suhtumisel kuuleme me üksikuid kraaksatusi, mis, tõsi, küllalt kaugele kostavad. Et aga ronga tõelist lauluoskust kuulata, peab veidi aega ja kannatust olema, sest ega pealiskaudsusega palju teada saa.

Mina kuulan rongalaulu siis, kui istun varjes, et pildistada. Alles sellises rahulikus ja häirimatus keskkonnas avanevad ronga häälepaelad ning võib tõepoolest lausa seitsmehäälseid lühiaariaid kuulata. Kui rongad on korjusele laskunud ja seal veidi keha kinnitanud, hakkab kostma igasugu häälitsusi. Mõnikord tundub, et kusagil kaugel haugub koer, siis järsku lendab šampanjapudeli kork taevasse või mulksub pudrupott. Kui noored saabuvad ja omavahel tülisid lahendavad, kõlavad hoopis teised helid. Et seda kõike kuulda ja näha, peab loodusega ühte sulama, sest rahulikus ja segamatus keskkonnas avaneb nii mõnigi uks, mis viib hoopis teistsugusesse maailma.

Foto: Jaanus Järva

Autor: Jaanus Järva