Eedenlik puhkus Platoni koopast

Hiljuti Vestlesin interneti suhtluskeskkonnas oma ristipojaga, kes parajasti on vaimustunud Platoni maailmakäsitlusest: idealismi ja realismi vastandumine, materiaalne maailm kui kujutluspilt, kus vaid ideed on tõeliselt püsivad.

Mäletate ju seda Platoni kuulsat teooriat näitega elust koopas, kus tema versiooni kohaselt on kogu materialistlik maailm oma pettekujutlustega. Väljapoole seda jääb aga tõeline maailm oma soojuse, valguse ja ideedega nende igavikulises puhtuses.

Pärast vestluse lõppu tõdesin, et see ammuunustatud maailmakäsitlus ongi vastus minu paari viimase kuu eraklikkuse vajadusele ja lausa meeleheitlikule püüdlusele olla üksi oma lapsega, oma perega ja mitte millestki mitte midagi teada. Pean tunnistama, et see kummaline eremiitluse periood, mis tänaseks hakkab küll vaikselt murenema, pani mind muretsema ja mõtlema, kas ma olengi nüüd alatiseks selline üksik emahunt, titt turjal.

Internetifoorumites on küllalt värskeid emasid, kes kurdavad iseenda tekitatud suletud keskkonna ja üksinduse üle ning tunnevad lausa foobiat välismaailmast tulevate sissemurdmiste suhtes. Ei ole meil soovi vastata telefonikõnedele, lugeda uudiseid ega tegeleda probleemide ja infoga, mis ei puuduta otseselt last ega temaga seonduvat. Suhelda ei taha, küllaminekud lükkaks edasi järgmisesse sajandisse ning igasugu tööalased kohustused tekitavad vastikusjudinaid. Oleme loonud justkui iseenda kunstliku maailma, kaitstud ja äärmuseni turvatud kookoni, ning püüame meeleheitlikult eirata kõike, mis seda lõhkuda võiks. Usun, et pikema aja jooksul tekibki just elust irreaalses kookonis see paljuräägitud noorte emade tõrjutuse tunne ja ka näiteks raskendatud töölenaasmine ning integreerumine tavaellu, nende keskendumisraskused ja suhtlemisvaegus.

Soov elada koos oma väikese ilmakodanikuga kaitstud, omaenese kitsas suletud keskkonnas, on tõenäoliselt ürgne instinkt tagastada oma pisikesele vaid temast endast kiirgavaid positiivseid emotsioone, välismõjudest rikkumata soojust ning turvatunnet.

Koopakeskkonna materialismikultus, kurjus ja pealiskaudsus ärritavad meie positiivset enesekesksust, sest enamasti pole koopategelaste teod ning mõtted kantud emadele nii vajalikust emotsionaalsest ja igavikulisest headusest. Igapäevaprobleemidega tegelemise asemel sooviks ma pigem keerata end kerasse ümber oma pisikese tütre ja hoida kõik muu temast eemale, nagu kassiemad seda teevad. Oleksime justkui väljunud platonistlikust argielu koopast ning loonud väljapoole seda omaenda suletud mõnusa ruumi.

Nüüd, kui tütar on saanud neljakuuseks, annab vabanenud aeg tahes-tahtmata võimaluse hakata taas tajuma reaalset elu. Vajadus kindlustada ka tütre tulevikku tiksub kuskil alateadvuses ja tasapisi suureneb nagu torkiv sund või kohustus naasta tavaelu-koopasse, et hakata sealt napsama teatud vajalikke materiaalseid infokilde ning vahendeid, kergendamaks rada, mis meid kord koos temaga koopasse tagasi toob. Sest paraku pole meil ju Platoni koopast pääsu - me elame siin. Oleme vaid korraks ära läinud - ilusale eedenlikule puhkusele, mida võimaldab vaid koosolemine väikese kodanikuga, kes pole veel koopaelu näinud.

Autor: Herdis Ojasu