GPS kobib töösturi karmani

Esiteks tuleb muidugi meelde tuletada, et ega GPS ole imeriist ja ega määra igal hetkel asukohta allameetrise täpsusega. Seega ei saa teda kasutada täppistööde juures. Pigem on ta vahend, mis toetab mõnda teist süsteemi.

Teiseks on GPSist kasu siiski vaid lageda taeva all. Mõne tööstushoone sisemuses on üsna vähetõenäoline alati täpset asukohanäitu saada. Seega kaks olulist piirangut on juba olemas.

Tööstuses võib asukohamääramisest palju kasu olla, näiteks tootmises detailide asukoha teadasaamisel või masinate liikumise jälgimisel. GPS pole siin kaugeltki ainus lahendus. On hoopis täpsemaid ja võib-olla ka mugavamaid lahendusi.

RFID (Radio Frequency ID ehk raadioidentifikaator) on kohati palju mõistlikum lahendus. RFID-süsteem koosneb RFID-elementidest, mis võivad olla passiivsed (ei vaja eraldi toidet) või aktiivsed (sisemise akuga), ning RFID-lugejast.

Süsteem on lihtne. RFID-lugeja kiirgab välja kõrgsagedusliku signaali ja RFID-element, olgu ta siis passiivne või aktiivne, kiirgab tagasi temasse salvestatud unikaalse koodi. Saadud info saab sööta infosüsteemi ja selle põhjal võib näiteks saada selge pildi, millise anduri juurest milline vastavalt märgistatud detail hetkel möödub.

Selleks on vaja kõik jälgitavad detailid, masinad või miks mitte ka inimesed märgistada RFID-elementidega. Passiivsed RFID-elemendid on pisikesed ja töökindlad, nad koguvad saatja energiat ja selle abil saadavad tagasi endasse salvestatud koodi. Pisimad RFID-elemendid pole silmaga nähtavad, kuid tavaliselt esinevad nad tavalise kleepsu kujul, mille sees fooliumisarnasest materjalist antenn ja mikrokiip. Maksavad sellised RFID-elemendid mõne krooni, seega on piisavalt odavad, et neid igal pool kasutada.

Teine variant - pisut kallimate asjade, näiteks masinate jälgimiseks - on wifi-triangulatsioon. Sel puhul varustatakse kõik jälgitavad masinad tikutoosisuuruse karbiga, milles asub tavaline wifi-saatja.

Jälgitav ala kaetakse wifi-tugijaamadega ning spetsiaaltarkvara suudab triangulatsiooni põhimõttel eri tugijaamade kaudu lugeda wifi-andurite signaale ja nende asukohti üsna täpselt määrata. Selline lahendus sobib ka kontorisse, pakkudes lisaks näiteks wifiga varustatud arvutite asukoha jälgimist.

Kolmas võimalus on kasutada satelliitnavigatsiooni ehk GPS-seadmeid. Eelmise kahega võrreldes on GPS kasutuses kõige suuremat ala hõlmavates projektides, kus pole vaja meetri täpsusega asukohta määrata, vaid seda võib teha 4-5meetrise täpsusega ja sadade või tuhandete meetrite pikkustest vahemaadest.

GPSide täpsus on viimasel ajal tohutult arenenud ja nüüd võib juba uuemate seadmete puhul rääkida meetrisest täpsusest. On ka mõõteseadmeid, mis annavad välja sentimeetrisi täpsusi, aga need lahendused on veel väga kallid.

Vajalik on peaaegu puhas nähtavus taevasse (harva õnnestub asukohta määrata ka hoones). GPS edastab koordinaadid, täpse aja ja vajadusel ka kõrguse merepinnast, mis edastatakse infosüsteemile edasiseks töötluseks. Standardse GPS-signaali sees on ka määratud asukoha täpsus. Selle järgi saab hinnata asukoha näidu usaldusväärsust.

Kasutada võib selliseid mooduleid näiteks liikuva tehnika jälgimisel. Iga liikuv seadeldis varustatakse sisemise GPS-mooduliga ja andmesidemooduliga, milleks sobib näiteks GSM- või GPRS-moodul. Viimane vajab SIM-kaarti, mille abil saadetakse asukohainfo üle mobiilivõrgu keskseadmesse. Keskseade võib seadmete asukoha kuvada reaalajas kaardile, näidates läbitud teekonda, kiirust ja vajadusel ka muid tehnilisi näite, mille moodul kogub seadme anduritelt.

Uus ja enamikus valdkondades veel avastamata võimalus on GPSidele ilmunud uus rakendus, mida saab kasutada asukohast käivitatavate sündmustega süsteemides.

Mõni liikuv (näiteks automaatselt kulgev) masin võib varustatuna GPS-seadmega täita ülesandeid vastavalt oma asukohale.

Selliste süsteemide rakendusi võib leida näiteks põllumajandusest või metsandusest. Automaatselt külvipinna piirist märku andev traktor või raielangi piirile jõudev harvester, mis juhile piiri kättejõudmisest teada annab. Samuti võib asukohapõhiselt käivitatavaid süsteeme vaja minna karjäärides, ehitusel, merenduses ja transpordis. Paljud sellised süsteemid on alustanud asukohapõhiste mängudena, kuid ärivaldkonnad on need kiiresti üle võtnud.

Siinkohal peab meeles pidama, et GPS tähendab USA armee poolt loodud ülemaailmset asukohamääramise süsteemi ja see kuulub USAle, kes võib vastavalt oma vajadustele süsteemi sisse-välja lülitada või asukohamääramise täpsust mõjutada.

Pole küll mingeid märke, et tsiviilkasutajad süsteemist välja lülitataks, kuid ikkagi tasub jälgida ka teisi süsteeme, mis ühel hetkel ettevõtetele ehk kindlamad tunduvad.

Nii on Euroopa Liit arendamas oma Galileo asukohamääramise süsteemi, mis peaks mõne aasta pärast valmis saama. Sarnased süsteemid on juba olemas ka Venemaal (Glonass) ja mitmel teisel suurriigil. Seni aga on ülemaailmselt levinud USA GPSi kasutamine ja sellel süsteemil põhineb ka kõige rohkem laiatarbeseadmeid. Teistele navigatsioonisüsteemidele laiatarbeseadmeid suurt ei olegi, kuid see pilt võib muutuda kiiremini, kui keegi arvata oskab.