Maanaiste kiituseks

Mul on heameel tutvustada kolme tublit naist, kes elavad väljaspool Tallinna ning kellesuguseid meie väikeses Eestis leidub õnneks veel väga palju.

Kaire (35) õpetab inglise keelt vallakeskuse põhikoolis ja õpib selle kõrvalt ise kõrgkoolis.

Tema peres on kaks varases teismeeas poega ning aastane tita. Kaire ettevõtjast abikaasa on oma piirkonna tõeline maa sool.

Suviti elatakse perega talus, kus mehel suur põlluäri ajada, ning talviti 40 km kaugusel talvekodus, kust lastel parem koolis käia. Nii ilusat võru keelt, kui kõnõlõs see perekond, palju enam ei kuule. Poegade vanusest ei julge iitsatadagi, sest see ei vasta traktoritega töötegemisoskusele ja tõsisele ellusuhtumisele kuidagi. Aeg-ajalt tekib mul küsimus, kuidas Kaire ja tema pere kõike seda jõuavad?

Kui miski Kairele muret teeb, siis vahest vaid see, et maal elades tunnevad kõik kõiki ja edumeelsus tekitab laiskades kadedust.

Hele (49) on minu kunagine kolleeg. Aastaid tegi ta füüsiliselt rasket piimakoguja tööd ning oli tervisega kimpus. Elab perega Eesti mõistes äärmisel ääremaal, kust Petserisse vaid kümmekond kilomeetrit. Tal on kolm tublit last ja üks lapselaps. Põhitööna tegelevad nad koos mehega kirjatarvete müügiesindajatena Lõuna-Eestis. Palgatööle lisaks kasvatavad varajast kartulit, omades väikest eelist põhjaeestlasest põllumehe ees, sest kartul saab lihtsalt nädalake varem turuküpseks. Lisaks peetakse enda ja tuttavate rõõmuks jaanalinde, kelle munad peamiselt sugulaste-sõprade vahel jagatakse.

Nende kodu on nii vahva ja hubane ning perenaine nii rõõmsameelne, et tekib kohe küsimus - kuidas võib nii mõnusalt elada? Hele tervisemure on möödanik. Tema põhimure on nüüd hoopis, et ümbruskonnast ei leia sellist tööjõudu, kes tahaks kartulikorjamisega lisaraha teenida. Ei ole meil tööpuudust, vaid on hästi toimiv sotsiaalabi süsteem, mis töötahet olulisel määral suretab.

Ülle (49) on lasteaias muusikaõpetaja. Elab maal ja käib 20 km kaugusele väikelinna tööle. Ta pole aga tavaline mudilaste lauluõpetaja, vaid on südameasjaks võtnud folkloori kogumise ja töötlemise ning lasteaialastele pärimuskultuuri süstimise. Lasteaialastest kasvavad suured lapsed ja sealt edasi juba emad-isad. Aastatepikkuse töö tulemuseks on nüüd mitmes vanuses ansamblid. Minu tagasihoidliku mudilasest poja pani ta kaheksa aastat tagasi Baltica raames Tallinnas Raekoja platsil rahvale võru murdes laulu murdma ja tütre grupiga tehti aasta tagasi valmis DVDgi. See, kuidas Ülle oma positiivsusega lastele esinemisjulgust ja vanarahva tavasid õpetab, annab alust arvata, et ega meie pärimuskultuur välja sure. Arvan, et tema hingele pakub rahuldust väikelinna elurütm ja kõike ilusat ei peagi ju tegema suures linnas kommertsile mõeldes.

Tublisid maanaisi jaguks veel, aga leheruumi mitte.

Meid ümbritsev infomüra jätab mulje, nagu juhinduks me tabloidides poseerivate tuntud tegelaste järgi, kes pealegi pesitsevad enamasti Tallinnas. Lisaks vilksatab kaugemalt uusi persoone, kes aga tihti satuvad huviorbiiti negatiivsete kõmuliste tegudega.

Tegelikult ei tähenda Eesti ju vaid ühte suurlinna. Vahvat ning eneseteostuslikku elu saab elada ka väljaspool Tallinna, nii nagu meie loo kangelased.

Jõudu teile, tublid naised! Ja kui meie, mehed, teid ei kiida, siis arvestage, et me lihtsalt ei oska seda õigel hetkel teha, kuid mõtetes oleme ikkagi teiega.