Raquiba äri meeste maailmas

Katri Soe 05. märts 2008, 00:00

Päike on äsja tõusnud ja uduloor lasub veel Mazar-e-Sharifi kesklinna kohal. Raquibal on põhjust rõõmustada, sest täna on tema poes elekter olemas. Sisenedes püüavad pilku traditsioonilised afgaani lõikega riided, mõned ehted, omatehtud näputööd ja rikkalikult kaunistatud lasterõivad. Lihtsamad asjad maksavad üks kuni kaks dollarit, uhkemate rõivaste eest tuleb välja käia kuni 25 dollarit. Enamiku afgaanide jaoks on viimane juba terve varandus, keskmine sissetulek päevas on ligikaudu 2 dollarit.

Afganistani patriarhaalses ühiskonnas on ettevõtlus suures osas meeste eelisõigus. Naist, kes sellesse sisse trügida julgeb, võis veel hiljuti ähvardada peks või koguni surm. Mõned julged naised riigis siiski juba on ja mehedki on aru saamas, et riigi tulevikku silmas pidades on uutmoodi käitumisel jumet. Alles mõned aastad tagasi, Talibani režiimi ajal, ei olnud naistel end ilma meessoost saatjata üldse lubatud avalikkuse ees näidata, rääkimata siis veel töötamisest. Need mõlemad õigused on Raquiba endale ise võtnud. Tema julguse üle võib vaid imestada, arvestades, et alles hiljuti oleks Taliban ta sellise sammu eest lihtsalt tapnud. Ainuüksi võõrale mehele otsa vaataminegi võis naisele kaasa tuua avaliku ihunuhtluse.

Raquiba poeke asub kohe kuulsa Sinise Mošee vahetus läheduses. Et üks naine ja veel sellises kohas äri ajab, on imekspandav. Sinine Mošee on Afganistani olulisim palverännaku objekt. Tegemist on muljetavaldava kompleksiga, mida kaunistavad sinisest türkiisist rohekaspruunide lilledega kahhelplaadid. Sellesse suurejoonelisse mausoleumi on väidetavalt maetud Ali ibn Abi Talib, prohvet Muhamedi väimees. Selle järgi sai linn oma nimegi, Mazar-e-Sharif tuleb pärsia keelest ja tähendab tõlkes "pühaku haud".

Ja selles konservatiivses ümbruses, kus domineerivad mehed, julges Raquiba oma poe avada. "Miks ka mitte," teatab naine enesekindlalt. Mõned mehed vaatasid küll kõõrdi, aga enamik olevat sellega harjunud, et ta nii lähedal Sinisele Mošeele oma äri ajab. Kunagi ei või aga kindel olla, et mõni Talibani toetajatest naise poodi ühel heal päeval siiski õhku ei lase.

Umbes tosinkond naist toob siia oma käsitööd müügiks, mida Raquiba siis väikese kasumiga maha püüab müüa. Naisi, kes ettevõtmises osaleda sooviksid, oleks rohkemgi, kui poes vaid rohkem müügipinda oleks.

Tegusa ja resoluutse naisena mõjuv Friba Majeed, Balkhi provintsi naisküsimuste minister, kelle haldusalasse kuulub ka ligikaudu 250 000 elanikuga Mazar-e-Sharif, tunnistab naiste ettevõtlust takistavat ruumiprobleemi. Linna suurel turul on iga väiksemgi pood juba rendile antud, rentnikud on mehed. Kui mõnda poodi edasi renditakse, siis ikka meestele. Lootust, et olukord siiski muutub, annab see, et peagi peaks linnast välja viivale teele uus basaar kerkima. Tegemist on kuberner Atta Mohammedi initsiatiiviga, mis peaks aitama leevendada tööpuudust ja andma uue võimaluse ka naistele. Suur osa basaarist on juba valmis ja hiljemalt 2008. aasta keskel peaks turg avatama. Kuberner plaanib ühe osa sellest anda naiste käsutusse, et nad seal meeste kõrval oma kaupu müüa saaksid.

Probleeme on aga teisigi. Afganistani tuuakse järjest rohkem sisse odavaid tooteid, eelkõige Hiinast. Need kaubad rikuvad ära hinnad, sest nii odavalt ei suuda inimesed samu asju kohapeal toota. Abi pole sellestki, et afgaani käsitöö kvaliteet on parem, sest inimesed ei saa seda endale lihtsalt lubada. Abi oleks investeeringutest uutesse vabrikutesse, aga selleks pole raha. Friba arvates oleks tore, kui välismaalt tuldaks ja õpetataks, kuidas uusi tooteid valmistada, kasumlikku äri ajada ja kuidas sihipäraselt investeerida.

Raquibal on need teadmised osaliselt olemas ja ta jagab neid meelsasti ka teiste naistega. Ettevõtlust õppis ta Pakistanis elatud aastate jooksul. Tema pere põgenes sinna 1992. aastal, kui Afganistanis möllas kodusõda. Peshawaris osales Raquiba ka naistele mõeldud koolitustel. Juba toona unistas ta sellest, kuidas ta kord omatehtud asju oma kodulinnas müüma hakkab.

Äri läheb tal viimasel ajal aga hästi. Isegi nii hästi, et ta on avanud teise poe Marmali sõjaväelaagris, kuhu on paigutatud Saksa sõdurid ja kus müüjana tegutseb Raquiba abikaasa. Kuna sõdurid ei või laagrist lahkuda muidu, kui vaid soomustatud veokites ja sedagi ainult patrullima, on Raquiba pood neile ainus võimalus kohalikku kaupa mälestuseks kaasa osta. Naisel on selle üle ainult hea meel, kuna nii saab ta sõjaväeosa poes lubada veidi kallimaid hindu.

Raquiba peab oma äridega üleval kogu perekonda: meest, kolme tütart ja nelja poega. Kogu pere lööb ettevõtmises kaasa. Vanim tütar Tolo tahab käia kord ema jälgedes ja on uhke selle üle, mis nad juba saavutanud on. Ja kui pere naised on mõnikord tellimuste täitmisega väga hõivatud, juhtub sedagi, et hoopis üks Raquiba poegadest süüa peab tegema. Afganistanis on see võrdne juba väikese revolutsiooniga.

Raquiba poest käib iga päev läbi palju rahvast. Ümbruskonnas liikuvad mehed suhtuvad üllatavalt positiivselt. Olevat hea, kui naised saavad aidata pere sissetulekut suurendada, sest paljud on vaesed. Hea on ka see, kui võimaluse raha teenimiseks saavad naised, kelle ülalpidaja on surnud. Naiste töö aitab ka riigi majandust tugevamaks muuta, arvavad mõned.

Afganistani põhjaosa on viimasel ajal olnud suhteliselt rahulik. Kuid levivad kuuldused, et niinimetatud jumala sõdurid on taas asumas pealetungile. Nii sagenevad ka seni rahulikuks peetud põhjas kallaletungid naistele, kes liiga läänelikult riides käivad ja liiga moodsalt meelestatud on. Enamik naisi kannab burkasid, vaid pearätiga piirduv Raquiba on üks väheseid julgeid, kes ei taha midagi kuulda raskemaks muutuvatest oludest. Tal on kahju ainult sellest, et turistid ei julge Mazar-e-Sharifi tulla. Sest kindlasti oleks neil palju raha, mida siin kulutada. Ja nii löövad tema silmad jälle särama, kui ta hakkab rääkima oma tulevikuplaanidest. Kui ta saaks suurema poe, siis selle juurde rajaks ta naistele mõeldud keskuse, kus nad kõik koos töötada ja kokku hoida saaksid. Raquiba on veendunud, et tal on palju ideid ja et suudab ära teha palju sellist, millest kõigile kasu tõuseb. Mitte ainult talle endale, vaid kogu afgaani ühiskonnale, mis naiste aktiivsemal osavõtul paremini edasi areneda saaks.

Tekst ja fotod: André Surén

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:43
Otsi:

Ava täpsem otsing