Veermäe otsib avastamisrõõmu

"Kui satud rattasse, ei saa arugi, et rattast saab ka välja hüpata. Ma ei peatunud, et vaadata, mida ma teen," ütleb fotograaf reklaamile kulunud aja kohta.

Peaaegu titana. Paps tegi köögis pilte, mäletan, et köögilauale pandi suur vakstu ja vannid. Kui tühja koha peale ilmub pilt, on see maagia. Kooli ajal sattusin pioneeride paleesse fotoringi, ja sealt hakkas see tasapisi pihta.

Mõtlesin, et läheks ERKIsse, aga arvasin, et ei saa sisse. Õppisin kunsti, kunstiajaloo, joonestamise ja tööõpetuse õpetajaks. Peaaegu kogu ülikooli aja olin pioneeride palees fotoõpetaja. Aga päris õpetajaks ma ei jõudnudki. Mul oli suunamine Kiviõlisse, kuhu ma ei tahtnud minna.

Läksin sõjaväkke ja pärast seda ERKIsse fotot õpetama.

Ma ei õpetanud vahepeal paarkümmend aastat. Aga aeg on tudengeid tohutult muutnud. Praegu on tudengid ahned, nad tahavad teadmisi saada. Kui esimest korda ERKIsse sattusin, oli maja tudengitele rohkem suitsetamisasendite demonstreerimise koht.

Reaalset fotot. Tegelikult olen peaaegu kõike õpetanud. Mul on ju tugev reporteri taust. Tegin reportaaže agentuuridele TASS ja ETA, segasest Eesti ajast mitmele välismaa lehele, Araabiaski sai käidud. Kui pressis algas kollane periood ning väljaanded muutusid Kroonika-taolisteks, jätsin pressi. Ning siis kulus mul väga palju aastaid reklaami peale. Kui satud rattasse, ei saa arugi, et rattast saab ka välja hüpata. Ma ei peatunud hetkekski, et vaadata, mida ma teen.

Aga nüüd olen sellest kuidagi välja ujunud ja teen rohkem arhitektuuri ning tööstust. Suured asjad ja rahulikud tellijad on palju mõnusamad kui reklaamid, et võta kupong ning mine linna teise otsa vorsti ostma. Vorsti asemele võib panna suvalise automargi, aga mõte jääb samaks.

Kõige huvitavam oli Eestis, kui siin olid madinad ja möllumiitingud. Liikusin igal pool, kõik aktsepteerisid, et teen tööd, agressiivsust ei pannud tähele.

Raskeks kohaks olid palestiinlaste põgenikelaagrid Jordaanias. Kuna keelt ei osanud, ei saanud ka sõnadega midagi seletada. Kuna oled valge, võtaks iga vanamemm sul seal kõri pihku, sest nad peavad kõiki valgeid ameeriklasteks.

Arhitektid on organiseeritud mõistusega inimesed. Arhitektuur on minu jaoks lõbus mäng, et avastada ruumi ja mahtusid ning tõlkida neid tasapinnale. Samamoodi tööstus, kus suhtled konkreetsete inimestega, nagu näiteks insenerid, kes räägivad selgelt, mida nad tahavad.

Olin kooliajal füüsikas üsna tugev, lisaks õpitud tööõpetus, mis andis hea tööstusfooni. Olen treinud ja freesinud, mistõttu tööstus tundub kuidagi kodune. Kui lihtne ERKI lõpetaja satub tööstust pildistama, on see raske, kuna seal on elekter, mõni kardab kõrgust ja allakukkumist. Minul on mitu EMT masti läbi ronitud. Lisaks õhuvõtted lahtisest helikopterist või lennukist.

Plussiks on vabadus. Miinuseks on ise raha lugemine ja rehkendamine. Kliendid naeravad, et minult saab töö ruttu kätte, aga arve saamine on kunst. Tihti juhtub, et kui teed tööd, unustad arved ära. Maksuamet on minuga hädas, iga paari kuu tagant tuleb kiri, et jälle on mul deklaratsioonid esitamata.

Veel enne, kui on töö, hakatakse raha lugema. Alustada tuleks vaikselt ja kasvatada tehnikat vastavalt vajadusele, mitte liisida korraga kõike ja jääda klientuurita surma ootama. Kui teha asja, mis meeldib, jookseb raha ise pihku.

Selgeks tuleks teha püsikulud, et oleks orientiir hinna määramiseks, pluss projektikulud.

Sellest numbrist allapoole minek on endale kahju tekitamine.

Ja peaks aru saama, et kõik arvega sisse tulev raha pole puhastulu isiklikuks tarbimiseks. Töötasuks jääb sellest vaid väike osa.

Üldist kogemust. Olen kõigesööja.

Minu jaoks on Tiit Eesti parim fotograaf, ta suudab kõike hästi teha, alates tilu-lilust, millesse ta ise üleolevalt suhtub, lõpetades reportaažidega, mil ta võib n-ö kõrbes mitu päeva söömata roomata.

Tiit on elutark ja küüniline, ta ütleb alati otse, mis mõtleb, isegi liialdades ja äärmusteni minnes, millega ta võib võõrad ära ehmatada, aga tema jutus on alati tõetera sees ja ta on vaimukas jutukaaslane.