Reede 30. september 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kuidas saab Eesti vältida lõksu, millesse astus Portugal?

Christoph Rosenberg 07. märts 2008, 00:00

Reitinguagentuur Fitch kasutas 31. jaanuaril Eesti ja Läti väljavaadet alandades sama võtet, mis varem Leedu puhul, tuues põhjuseks suurenenud langusriskid.

Kas lõppude lõpuks on siiski õigus skeptikutel, kes väidavad juba pikemat aega, et Balti riikide ülikiire konvergents on toimunud liiga hoogsalt?

Sissetulek elaniku kohta on Baltimaades Euroopa Liiduga liitumisest saadik kasvanud kuni 50 protsenti.

Võttes arvesse, et odav rahastamine hakkab üleilmse laenukriisi taustal lõppema, tekib küsimus, kas majandusbuumi ajal tekkinud tasakaalustamatused - jooksevkonto suured puudujäägid, erasektori ulatuslikud võlakoormused ja ülekuumenenud kinnisvaraturg - lõpevad krahhiga.

IMFi ja Eesti Panga koostöös hiljuti toimunud kõrgetasemelisel seminaril osalenud nii ei arvanud. Poliitikakujundajad ja akadeemikud jõudsid järeldusele, et õiget poliitikat järgides on pehme maandumine tõenäoline.

Siiski on ka kõva maandumise oht reaalne. Mõned vaatlejad viitavad Portugali juhtumile. Nimelt nautis ka see riik pärast Euroopa Liiduga liitumist äärmiselt kiiret majanduskonvergentsi.

2001. aastal hakkas buum taanduma ja järgnes pikk periood, mida iseloomustas oodatust oluliselt aeglasem kasv ja suur jooksevkonto puudujääk, mis püsib tänaseni.

Süüdlane: ebarealistlikest ootustest hoogu saanud jõuline palgakasv, mis ületas tootlikkuse kasvu ja õõnestas riigi konkurentsivõimet.

Teised tõmbavad jällegi paralleele Aasia kriisiga, kus välisrahastamisel põhinev hoogne laenamine järsku valuliselt peatus, misjärel kukkusid kokku fikseeritud vahetuskursi süsteemid.

Kuigi siin võib märgata teatud ehmatavaid sarnasusi, ei kehti neist võrdlustest siiski kumbki.

Ehkki Balti riigid ühinesid Euroopa Liiduga vaid nelja aasta eest, on nende majandused Euroopa riikide omadega juba tugevasti lõimunud.

Ühest küljest pakub see kaitset, kuid teisalt piirab majanduspoliitilisi valikuvõimalusi.

Faktiliselt omavad ja hoiavad nende riikide finantssektorit töös Skandinaavia suurpangad. Kuna nad on Balti majanduse tulevikust vägagi huvitatud, on rahastamise järsk Aasia stiilis peatumine üsnagi ebatõenäoline.

Samas tähendavad selletaolised tihedad sidemed, et Balti riikide pankade saatus on vaid paari Skandinaavia emapanga kätes ja sõltub nende võimest üleilmsete finantsturgude rahutusega toime tulla.

Teine stabiilsust tagav vahend on valuutakomitee süsteem Eestis ja Leedus ning teatud kõikumist lubav fikseeritud vahetuskurss Lätis.

Ehkki välissurved tugevnevad, tekitaks fikseeritud vahetuskursi hülgamine tõenäoliselt märgatavalt rohkem probleeme kui lahendaks, kuna paljud majapidamised ja ettevõtted on võtnud laene eurodes.

Kui aga raha- ja vahetuskursi poliitilised vahendid välja jätta, suureneb surve ülejäänud poliitilistele hoobadele veelgi.

Kuidas saaksid Balti riikide ja Euroopa Liidu poliitika kujundajad vältida Portugali või Aasia saatust ja tagada Baltimaadele pehme maandumise?

Eesti Panga ja IMFi ühisseminaril määrati kindlaks neli tegurit, mida vastavasuunaline poliitika peaks sisaldama.

Esiteks ei tohiks Balti riigid püüda nõudluse kahanemist tasakaalustada eelarvepoliitika abil, isegi kui algamas on aeglasema majanduskasvu periood.

Portugali kogemusele tuginedes väitis seminaril osalenud Olivier Blanchard Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist, et eelarvestiimuli kasutamine oleks vale otsus.

Kui avaliku sektori kulutusi suurendada, annaks see hoogu hindade ja palkade tõusule ja õõnestaks riigi konkurentsivõimet.

Lõppude lõpuks põhjustab probleemi ju ebapiisav välis-, mitte sisenõudlus.

Teiseks tuleb kaasa aidata tootmise ja investeeringute liikumisele suletud sektoritest avatud sektoritesse. Näiteks peaks kaotama moonutavad maksusätted, mis soodustavad investeerimist kinnisvarasse ja parandama ärikliimat ekspordile suunatud sektorites nagu tootmine ja turism.

Kolmandaks peaksid palgad olema paindlikud ja vastavalt ettevõtete konkurentsi- ja tootlikkustingimustele vabalt tõstetavad või alandatavad. See võimalus on aga praegu piiratud, sest kardetakse, et töötajad rändavad riigist välja.

Õigupoolest ongi paljud juba läinud Ühendkuningriiki või Iirimaale, kus palgad on suuremad. Üks võimalus seda dilemmat lahendada oleks leevendada naabruses asuvatest SRÜ riikidest võõrtööjõu sissetoomise piiranguid.

Neljandaks tuleb tugevdada finantsjärelevalvet. Kuna laenukasv juba aeglustub, tuleks nüüd tähelepanu ulatusliku laenamise eest hoiatamiselt pöörata sellele, et finantsasutused oleksid majanduslanguseks hästi ette valmistatud.

See on hirmuäratav ülesanne nagu migratsioongi ja nõuab Euroopa Liidus tihedat piiriülest koostööd - antud juhul siis riiklike finantsjärelevalveasutuste vahel.

Kirjeldatud meetmed muudavad majanduspoliitika fookust kasvu iga hinna eest soodustamiselt juba saavutatu kindlustamisele ja selle tagamisele, et buumi ajal tekkinud välisvõlg suudetaks kindlasti tagasi maksta.

Üleilmsetel laenuturgudel toimuv võib tegelikult osutuda positiivseks, kuna see raskendab ligipääsu odavale rahastamisele ja tuletab meelde, et ükski õitseng pole igavene.

Balti riikide valitsused ja kodanikud võiksid sellest õppida, et oma ootusi tuleks vähendada, olgu need siis seotud sissetulekute kasvu, ulatuslike riiklike investeerimisprojektide või euro kiire kasutuselevõtuga.

Parimad vahendid, mille abil saab vältida Portugali aeglase kasvu lõksu või Aasia stiilis toodangulangust, on tagasihoidlikkus ja mõistlikkus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing