Herkel: see on nagu eripiim, mida hallil ajal jagati tervistkahjustava töö eest

08. märts 2008, 11:31

Mõnikord öeldakse, et rahva pahameel on
juba poliitiku palganumbri sisse arvestatud. See on nagu eripiim, mida hallil
ajal jagati tervistkahjustava töö eest, kirjutab riigikogu liige Andres Herkel
oma ajaveebis.

Järgneb blogi sissekanne:

Jah, mina olen nõus, kui Riigikogu liikme palga üle otsustab sõltumatu komisjon või leidub mõni muu tee praegusest olukorrast välja tulla. "Olukorraks" nimetan ma siin Riigikogu mainet tervikuna, sest tunnetan teravalt, et see on langenud ohtliku piirini. Kahtlemata sõltub selle tendentsi peatamine suuresti Riigikogu liikmetest endist, aga mitte ainult. Vaja on ka kodanikuharidust laiemas mõttes, arusaama parlamentaarse riigikorralduse voorustest ja sellest, millest parlamendiliikme töö tegelikult koosneb või peaks koosnema.

Mõnikord öeldakse, et rahva pahameel on juba poliitiku palganumbri sisse arvestatud. See on nagu eripiim, mida hallil ajal jagati tervistkahjustava töö eest. Asi oleks lihtne, kui palga n.-ö. ülemäärase osa kõrvaldamisega kaoks ka Riigikogu vastu suunatud pahameele irratsionaalne, alandav ja valimatult ärapanev osa. Paraku see vist nii lihtsalt ei käi – kasvõi juba sellepärast, et meie läbipaistva kuluhüvitussüsteemi juures leidub iga koosseisu 101 liikme hulgas alati keegi, kes esitab raamatupidamisele tont-teab-mis-tšeki. Ja kui üks midagi teeb, siis laieneb see lihtsustatud mõtlemise võrdpildis kõigile. See aga ei tähenda, et praeguse olukorraga ei pea midagi ette võtma. Peab küll ja olen nõus Ene Ergma ettepanekuga, et fraktsioonid koos lahendusi otsiksid.

Seniks aga küsime, miks on Riigikogu palkadega seotu just praegu nii teravalt üles tulnud?

Kõigepealt jõuab kogu muu palgaralli ja eelmise aasta keskmise palga tõus just nüüd suure hüppega Riigikogu palgaarvestusse. Mida rohkem on aga riigis keskmisega seotud palku, seda enam on riigieelarve raha ette ära paigutatud ja seda raskem on niisugusel juhul üldist palgatõusu tagasi hoida. Riigikogu võib absoluutarvudes olla teiste keskmisega seotud palkade kõrval küll väike kulutaja, kuid kogu süsteemi muutmine saab alata just Riigikogust, mitte kohtunikest või prokuröridest. Loomulikult pakub Riigikogu suurimat avalikku huvi.

Teine põhjus on seotud vigadega, mis tehti eelmise aasta kevadel Riigikogu liikme staatuse seaduse menetlemisel. Katse kuluhüvitised tšekkideta jätta oleks paremal juhul siis mõistmist leidnud, kui kuluhüvitise summat oleks oluliselt piiratud. Aga võimalik, et seegi poleks toiminud, sest nagu aru olen saanud, on just tšekid need, mis ajakirjanikke ja avalikkust tohutult huvitavad. Küllap võib nende esitamist siis võtta omalaadse intelligentsustestina, mis valijale saadiku kohta infot annab. Igal juhul tehti kevadel oluline maineviga, mille mõju on ka praeguse debati puhul tuntav.

Palgadebati kolmas põhjus võib peituda selles, et Riigikogu otsene töökoormus eelnõudega on vähenenud. Üheksakümnendate algul ja keskel oli vaja riigi seadustik kiirelt välja töötada, sellele järgnesid vigade paranduse ringid ja Eesti seaduste kooskõlla viimine Euroopa Liiduga. Praeguse suhtelise vaikelu puhul võib teha etteheiteid nii valitsusele kui opositsioonile, kuid seda saab seletada ka uue olukorraga. Riigikogu peab oma rolli uudselt mõtestama, arendama rohkem dialoogi ühiskonnaga. Salatiarvete esitamine pole parim viis seda teha.

Riigikogu autoriteeti kõigutanud asjaoludena võib lisada veel need seitse punkti, mille lahkuv õiguskantsler Allar Jõks eilses „Postimehes” esile tõi. Jõksi punktide üldnimetaja on sundpolitiseerimine. Siia kuuluvad katsed valimisliidud ära keelata, Riigikogu liikmete kuulumine riigiettevõtete nõukogudesse ja erakondade rahastamise kontrolli puudulikkus. Politiseerimine vähendab kodanike valikuvabadust, kahjustades samas nii Riigikogu kui erakondade mainet. Poliittehnoloogiline trikk on see, et nood sundpolitiseerimise otsused pole kunagi otseselt kahjustanud neid läbi surunud erakondade (eeskätt Keskerakonna ja Reformierakonna) toetust, vaid ikka Eesti poliitika mainet tervikuna.

Kaasaegne õigusteadvus üldiselt ei lähtu kollektiivse süü põhimõttest. Ka moraalsed hinnangud nagu „kõik poliitikud on kaabakad” või „kogu ajakirjandus on kollane ja vastutustundetu” ei ole kuigi mõistlikud. Väljend „kõik nad on kaabakad” on arenemata kodanikuteadvuse produkt ja ma kaldun arvama, et nõnda mõtlevad inimesed üldjuhul ei käi valimas või, kui käivad, siis teevad oma valiku kas mingi reklaamitriki või pealiskaudse hinnangu ajel ega mäleta seda juba järgmisel nädalal.

Mina väidan, et Riigikogu ei ole kollektiivselt süüdi, küll aga peab ta üheskoos mõtlema, mida muuta ja paremini teha. Riigikogu maine jätkuv allakäik pole ohtlik mitte ainult Riigikogule endale, vaid Eestile tervikuna.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
08. March 2008, 11:44
Otsi:

Ava täpsem otsing