'Rock'n'roll' rokib täiega

Ülle Hallik 14. märts 2008, 00:00

Tegelikult ei ole Endlas esietendunud Tom Stoppardi "Rock'n'rolli" äravaatamise järel tekkinud tundeid ja mõtteid lihtne kirja panna. Neid on lihtsalt nii palju, sest nagu etenduse pikkuski, on piisavalt aukartust äratav ka selle mitmekihilisus. Usutavasti leiab iga vaataja kihi, mis teda häälekamalt kõnetab kui teised, kuid laseb samas endaga rääkida ka ülejäänutel.

Üks kiht, millest kuidagi üle ega ümber ei saa, on Tom Stoppardi ja Endla lavastusgrupi õnnestunud viis panna eesti vaataja Tšehhi ja Inglismaa elu kõrvutades võrdlema enese elu enne ja nüüd - ehk siis vaadata tagasi taasiseseisvumise eelsesse aega ja võrrelda seda tänasega.

Palju on muutunud, aga mõnigi muutus on sügaval süüvimisel vaid näiline. Ilmekalt võtab selle kokku tšehhi üliõpilasest peategelase Jani äratundmine, et kommunistlike propagandalehtede ja kapitalistliku "vaba" ajakirjanduse vahekord on täpselt sama - kui esimesi tsenseeris partei, siis teine on omanike ärihuvide ori.

Seda suurt mõtisklust kandes on igal tegelasel aga ka isiklik elu, millele vaataja kaasa saab elada. Need on lihast ja luust tegelased, kes hingavad, söövad ja armastavad ning unistavad vabadusest, kuidas keegi seda endale ette kujutab. Ajuti nende arusaamad põrkuvad ja ajuti ühtivad, nagu elus ikka. Näitlejad kannavad selle ette naudinguga ja nende head ansamblit on põhjust nautida ka vaatajal, teiste seas näeb üle hulga aja näitlejatööd tegemas Endla pealavastajat Tiit Palu.

Eraldi on põhjust kiita selle lavastuse juures teatri jumestajaid, sest ilmselt just nende usinate näppude vahel on valminud ajastutruud pikajuukselised parukad, milles näitlejad end koduselt tunnevad ja uhkelt tukkagi loobivad. Särava teksti ja meeldivate osatäitmiste tulevärk sütitab, pildivahetustel kõlavatest kultuslikest rokihittidest rääkimata.

Tohutu publikumagneti saatust ma Endlas esietendunud Tom Stoppardi "Rock'n'rollile" ennustada ei julge, kuigi sooviks.

Vaatajat, kes viitsib etendust jälgides kaasa mõelda, ei tohiks see niivõrd mitmekihiline lugu aga küll mitte mingil juhul külmaks jätta. Eriti kui tal on elukogemust, mis viimaste aastakümnete taha ulatub. See on tõsine lugu tõsistest asjadest, mis ei tähenda aga, et nalja üldse ei saaks.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:52
Otsi:

Ava täpsem otsing