Õiglased lepingud kõigile

Paljud riigid Ladina-Ameerikas, Aafrikas, Ida-Euroopas ja mujal tühistavad hargmaiste ettevõtete (HME) lepingud või revideerivad neid. Kulud võivad osutuda kõrgeks. Valitsused saavutavad paremad tingimused, kuid võivad samas saada segatud rahvusvahelistesse investeerimisvaidlustesse ja hirmutada teisi investoreid. Ettevõtetele tähendab selline revideerimine ebakindlust ning katkestusi tootmises ja tulus.

Lepingute muutmiseni võivad viia nihked võimu ja ideoloogia osas või projektide ökonoomikas. Sageli on aga põhjuseks, et riik peab lepingut ebaõiglaseks.

Kui nn õiglus võib väga hästi olla ka vaataja silmades, ei pruugi peremeesriigil mõnel juhul olla vajalikke kogemusi parima võimaliku tehingu tegemiseks - seda juhtub sageli, kui HMEd peavad läbirääkimisi kõige vähem arenenud riikidega. Mittali 2005. a tehing Libeeriaga, mis eelmisel aastal üle vaadati, ja mitmed lepingud Kongoga kuuluvad ilmselt sellesse kategooriasse, nagu ka mõned tehingud endiste nõukogude vabariikidega.

Ilmselgelt tuleb mänguväljak HMEde jaoks tasandada. Teoreetiliselt võiks peremeesriik palgata läbirääkimistele appi omaenda rahvusvahelised eksperdid. Vaestel riikidel ei ole aga tavaliselt vajalikku raha sellistele meeskondadele maksmiseks.

Ent kui HMEd raha pakuksid? Ilmselt soovivad HMEd parimat tehingut võimalikest, kuid samuti tahavad nad kindlaid lepinguid, mida järgmine valitsus ei annulleeriks. Seega on nad huvitatud õiglasest ja õiglasena nähtavast tehingust.

Isegi sel juhul on probleeme külluses. Kuidas seda soovitust rakendada, ilma et see paistaks altkäemaksuna? Ja kuidas suudavad ettevõtted takistada raha otstarbetut kasutamist, kui valitsus palkab teisejärgulise meeskonna?

Panen ette luua investeerimislepingute abifond usaldusväärse organisatsiooni juhtimisel. Fond funktsioneeriks deponeerimiskontona, kuhu ettevõte maksab raha, mida riik vajab läbirääkimismeeskonna jaoks. Fondi juht kutsuks seejärel riiki meeskonda valima, soovitades, vajalikke oskusi või isegi eksperte.

Riigil oleks vabadus valida oma meeskond, kuid fondi juht peaks rahvusvahelise konsultatsiooninõukogu toel nõustuma, et see on maailmaklassi meeskond. Tulemuseks oleks leping, mis on nii õiglane kui võimalik ja mida sellisena ka tajutakse.