Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
200 000 sulas - no selle ikka leiab
Äripäeva toimetus on hämmingus, kui kergekäeliselt lõpetas riigiprokuratuur kriminaalmenetluse Villu Reiljani ja Andres Sarri pistisekahtluse episoodis. Piisas vaid Andres Sarri ütlusest, et Villu Reiljan maksis talle jahilkäikude kulud sularahas, ja pistiseandmise ja -võtmise kahtlus hajus.
Hoolimata sellest, et Reiljani pangakontod ei kajasta nii suurte sularahasummade väljavõtmist. Hoolimata sellest, et Reiljani sissetulekud ei kata tema väljaminekuid.
Ainus, mida riigiprokuratuur järeldab, on see, et Villu Reiljanil esines nimetatud ajavahemikel teadmata allikatest sissetulekuid, mille arvel võis ta ka tasuda Andres Sarrile reiside eest. Reiside eest, mis võimaldasid Sarril vahetada oma looduskaitsealused maatükid Keila valda elamumaaks.
Aga kus on maksuameti silmad? Kui sedavõrd tõsine organ nagu riigiprokuratuur nendib teadmata allikatest sissetulekuid, peaks maksuamet viivitamatult peale lendama. Ja võtma kiiresti välja ka kuni seitsme aasta vanused deklaratsioonid - enne kui juhtumid aeguda jõuavad. Kui Reiljani deklaratsioonid on n-ö juriidiliselt korrektsed, siis kas üle oma võimaluste elamine ei peaks minema kaudse maksustamise alla - üle jõu käiva elustiili alusel?
Villu Reiljani sularahakogus kannab case'i välja ka rahapesu tõkestamise seaduse mõistes. Ütleb see seadus ju, et kui tasutakse sularahas üle 200 000 krooni või võrdväärne summa muus vääringus, sõltumata sellest, kas seda tehakse ühe maksena või mitme omavahelist seost omava maksena, tuleb sellest teatada rahapesu andmebüroole. Seda oleks pidanud tegema Andres Sarri. Kas see juhtum ei pakugi huvi?
Praegu jääb mulje, et riigiprokuratuur on head tööd teinud, juhtumid lausa kandikul ette kandnud, aga maksuhaldur ja rahapesu andmebüroo ei näe midagi kahtlast.
Jääb muidugi võimalus, et kinnitustest hoolimata ei maksnudki Villu Reiljan oma safariarveid Andres Sarrile ära. Sel juhul polnud tal tarvis ka suurt kogust sularaha omada. Kuid sellisel juhul on tarvis tagasi pöörduda pistiseversiooni juurde, mis praegu on lõpetatud. Kõige magedam on lugu siis, kui maksuamet ja rahapesu andmebüroo samuti ei tuvasta midagi.
Tegelikult on ring, mille vastu pädevad organid võiks huvi tunda, laiem. Näiteks kuidas on võimalik, et mõned erakonna liikmed annetavad pea kogu oma sissetuleku erakonna hüvanguks? Millest elavad Lauri Laasi, Evelyn Sepp, Mart Viisitamm, Ester Tuiksoo? Ja kuidas tulevad umbes alampalga suuruse sissetulekuga välja näiteks perekond Sõnajalad ja suurärimees Oleg Grossi poeg.
Autor: ÄP