Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kuhu jäi mu kilekott?
Kindlasti olete kõik mingil moel tajunud inflatsiooni võnkeid. Kes süvamajanduslikult mõtlema ei vaevu, tunneb hinnamuutusi millegi täiesti olmelise kaudu, näiteks rekordeid lööva piimahinna näol.
Minus sellistel puhkudel eriline protestivaim ei tärka. Toidukaupade tootjate vahelised kokkulepped näivad kulgevat inimlikel alustel, arvestades valmistamise ja turunõudluse tingimusi.
Ma justkui oleks õpikust ka pähe tuupinud, et maailm on toorainevarud ära kurnanud. Alternatiivmeetodite kasutuselevõtt nõuab aga lisakulutusi, mis lõpp-produkti hinna kallimaks muudab. Minul isiklikult pole selle vastu midagi. Iga pidu lõppeb ükskord. Aga kui kiputakse elementaarsete asjade kallale, lüüakse mu süsteem tugevasti sassi.
Eelmisel nädalal ostsin Rahva Raamatust paar teost. Nende eest makstes leidsin end müüjaga juhmilt tõtt vahtimast, kui too raamatud mu nina alla seadis, vahetusraha pealmise raamatu kaanele asetas ja enda näole ilme manas, mis oli selgemast selgeim vihje, et oleks aeg end minekule seada.
Ma olin siiani harjunud, et mulle antakse raamatud kilekotis kätte ja aamen.
Mõtlesin, et ehk on tegu praktikandiga või kroonilise unustajaga, mistõttu küsisin endale ise kotti. Selle peale võttis aga müüja mu vahetusrahast krooni ja viiskümmend senti tagasi. Märkasin siis ise ka, et kassaaparaadi peale on fikseeritud kile- ja paberkoti tasud.
Mõelda, kui mul poleks piisavat raha kaasas - kas siis tõesti peab väärika raamatu nii muuseas kotipõhja suskama? Või peab käike raamatupoodi hakkama päevagraafikusse arvestama nagu toidupoes käimist, haarates kodunt väljudes kaasa kilekoti?
Asi pole õnnetus kroonis ja viiekümnes sendis. Pigem jääb mulle mõistmatuks, mis tingis sellise süsteemimuutuse. Raamatupoodide kilekasutus ei tohiks ju ökoaktivistidele nii piinav olla kui meeletute järjekordadega supermarketites. Sama hästi võiks ju boikoteerida raamatutööstust üldiselt - kaua võib metsasid maha võtta!
Raamatukaupluste juhid tunduvad lihtsalt ahnitsevat. Või on tõesti maailma kilepuude ja plastikpõõsaste varud otsakorral?
Autor: Joonatan Allandi