Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lõpuks tuli, kuigi lumega
Sel aastal on kevade saabumisega vedanud, sest ta jõudis kohale just hommikukohviks. Esialgu küll mitte eriti särav ja paljulubav, kuid selle eest sinilillede ja märtsikellukestega.
Usun, et hoolimata ohtrast kultuurisündmuste pakkumisest valib suurem osa meist nii kontserdi- kui ka kunstisaali asemel looduse ja maakodu. Ja loodan, et enamikul meist on seoses kevadpühadega väljakujunenud traditsioonid, mis pere kiire aja keskel taaskord kokku toob. Juured ja lähedus ongi ju peamine selleks, et jõuda kasvada ja edasi minna.
Kui aga veel rahvatraditsioonidest rääkida, siis leidsin täna hommikul oma postkastist kutse, mis mõeldud õrnemale soole.
25. märtsi varahommikul kell 5.30 ootab Eesti Vabaõhumuuseum kõiki naisi tähistama iidset naiste püha - maarjapäeva. Kes maarjapäeval vara tõuseb, see olevat aasta läbi virk ja usin ja kui maarjapäeval enne päikesetõusu nägu pesta, on selget silmanägemist ja tervist kogu aastaks. Muidugi on väärt vara tõusmist ka imeline päiksetõus, mis vabaõhumuuseumi võrgukuuride juurest näha on.
Teisipäeva varahommikul enne kukke ja koitu kohtume siis peaväravas, et teretada mereäärset päikest ja ehtida tammepuud lintidega. Seejärel saab Kuie koolimajas süüa pannkooke ja juua maarjapuna, koos meenutada esiemasid, laulda ja tantsida ning seejärel hea tujuga tööle minna. Ekstreemne ettevõtmine? Seda küll.