Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
USAs on kõik suur - isegi kiviskulptuur
Suuruse üle saime korduvalt imestada täpselt aastatagusel reisil Ühendriikide südamesse Lõuna-Dakotasse, kus valge inimese ajalugu on alla 130 aasta. Paigale on iseloomulik lühike ja karm talv ning väga soe suvi, kus keskpäeval temperatuur üle 40.
90% selle osariigi elanikkonna esivanemaist on pärit Rootsist, Taanist, Norrast, Soomest. Seega kursis meie oludega ja võtsid meid rõõmuga omaks nagu kaasmaalasi. Mustanahalisi on ses kandis USA kohta ebanormaalselt vähe - ainult kolm protsenti.
Suurusehullustusega harjub kiiresti. Tore on naljatleda, kui palju üks või teine megaauto jõuab kilomeetriga bensiini ära raisata - gallonite, miilide, ruuttollidega saime palju matemaatikat higistada.
Või mitu mõttetut liitrit näiteks Pontul ehk Pontiacil vahel on või miks on normaalne, kui kolmekilone hamburger võetakse üksinda süüa ja kaks kolmandikku sellest lendab prügikasti.
Veel torkas silma kohalike inimeste liikumine, jala seal miskipärast ei käida, kuigi on olemas perfektselt väljaehitatud kõnniteed. Ja kui satudki jala poodi minema, peatatakse auto ning küsitakse, ega midagi juhtunud pole, äkki vajate haiglaravi?
Poes seevastu ootab sind ostukorv, millele on juurde monteeritud iste, et klient püsti ei peaks seisma. Letilt leiad sisseehitatud mootoriga mõõdulindi, mööblipoest riidekapi, kus automaatika valib ülikonna värvile lipsu, köögi kraanikaussidel on sisseehitatud isepuhastus ning jäägilõikurid enne äravoolu jm.
Imestada saime ka kala- ja jahitarvete mekas nimega Cabelas. Isegi 4-5 tunniga ei suutnud ses hiigelpoes silm kõike haarata, asju oli igale maitsele. Mõned märksõnad suuruse teemal: paadil mootorit alla 200 hobujõu üldse ei kasutata, ka sai poes jälgida kohalikke kalu ning nende toitmist hiigelakvaariumis.
Seoses meie põhitegevusega USAs, kalapüüdmisega, jäi teele veel üks suur projekt. Nimelt asuvad Lõuna-Dakota ja Wyomingi osariikide piiril kalarikaste mägijärvedega Mustad Mäed. Nende lähedal peeti 1877. aastal viimane tõsine indiaanlaste lahing väepealiku Crazy Horse'i juhtimisel. Lahingu ja indiaanlaste meelevalu leevendamiseks raiuti pealiku kuju koos hobusega kaljusse.
Projekt on kolossaalne, ligi 200 meetri kõrgust kuju on raiutud graniiti juba üle 60 aasta ning töödest on valmis alles kümnendik. Vaid paariteist kilomeetri kaugusel Mt Rushmore'is asub teine sarnane Ameerika uhkus - nelja presidendi kaljusse raiutud portreed. Kui sealsete presidentide kivist raiutud pead on 18 m kõrged, siis Crazy Horse'i pea kõrgus on 27 m.
Ameeriklaste suurusehullustust kogesime ka siis, kui kalavetelt tulles kõhtu tankima läksime. Söögikohas pakutava pitsa raskus oli vähemalt kolm kilo, ent müüja soovitas osta kaks, sest võib-olla jääb väheks. Siis toodi lauda ühegallonilistes (3,8 liitrit) paberämbrites Coca-Cola, millesse oli pistetud väikese näpu jämedused kõrred.
Tekkis vägisi tahtmine küsida, et vabandage, kas teenindate hobuseid või? Proovisin sellise kõrrega juua, ent kogu mu ülemine korrus, ninasõõrmed ja kurk oli seda vahutavat jama täis. Lõpuks jõudsime ära süüa alla veerandi pitsadest, karpi ei tihanud küsida, sest äkki tundub imelik, ning nii me pitsad sinna maha jätsimegi.
Fotod: Allan Jaakus
Autor: Allan Jaakus