Vana-Euroopa hirmudest

Katrin Saks 24. märts 2008, 00:00

Nii majanduskliima jahenemine kui ka tõsiasi, et rändajaid ei oota taevamanna, on vähendanud kihku minna laia ilma õnne otsima ja liikumine näitab langustendentsi.

Euroopa Liidu viimase suure laienemise eel oli üks enam vaieldud teemasid potentsiaalne migratsioon vanadesse riikidesse. Selle üheks sümboliks sai Poola torumees, kelleta oleks mõnedki vana hea Euroopa torud üsna umbes. Ere näide oli Soome ametiühingute uuring, mis ähvardas, et Eestist tuleb üle mere tööle 400 000 inimest. Soomlasi kollitati suurusjärguga, mis tähendanuks enamiku meie tööjõu lahkumist. Aga sellised legendid levisid üle Euroopa.

Kartus, et tulevad uued ja võtavad töö ära, oli eriti suur kõige vaesemate - Rumeenia ja Bulgaaria liitudes. Suurest hirmust sündisid piirangud, mis takistavad tööjõu vaba liikumist kuni 2013. aastani. Üks Euroopa Liidu põhivabadustest on tegelikult tänini rakendamata.

Hiljuti Euroopa Parlamendis esitletud uuring tõestas, et tööjõu liikumise piiramise põhjused on olnud pigem poliitilised, mitte majanduslikud. Seega on meie hirmul suured silmad. Kahe aasta jooksul, mil Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on kuulunud Euroopa Liitu, on tööjõud küll liikunud idast läände, kuid on jäänud alla selle ennustatud taseme näiteks sellises riigis nagu Rootsi, aga on olnud suurem Iirimaale ja Suurbritanniasse.

2006. a lõpuks oli 685 000 uute liikmesriikide kodanikku tööd leidnud vanades liikmesriikides, nendest 34% Suurbritannias ja 33% Saksamaal. Malta ja Küproseta oli uute liikmesriikide osakaal tööturul suurim Iirimaal (2,4%), Austrias ja Luksemburgis, mujal aga alla 1% töötavast elanikkonnast. Massilist töörännet ei tulnud ja nüüdseks numbrid langevad.

Praegu töötab välismaal üle paari miljoni bulgaarlase. Seda näitavad välistööjõu rahaülekanded ja eurode tagasivahetamine kohaliku valuuta vastu, mis on heaks statistika allikaks ning samas toetavad kodu-majandust. Sama kehtib ka rumeenlaste kohta, kus tendents on pigem selles, et välismaale ei jäeta, naastakse koju ning teenitud rahaga ehitatakse üles kodutalud. Olgugi et Rumeenia on üle elanud 1990. aastate algusest mitu lahkumislainet, jõuavad töötajad tasahaaval koju.

Kodumaale võib tööjõu lahkumine olla üsna vastuolulise iseloomuga. Samas järeldavad asjatundjad, et töömigratsioon ei mõjuta vastuvõturiike negatiivselt. Näiteks viidatakse olukorra kirjeldusele Briti ametiühingute kongressil: tööhõive ja palgad on tõusnud, tulijad maksavad rohkem makse kui avalikest teenustest tagasi saavad. Ennustustega pandi Ühendkuningriigis küll mööda, 13 000 töömigrandi asemel saabus 800 000. Suur osa sisserändajaist taotleb lastetoetusi ja muud, mis koormab Briti sotsiaalsüsteemi. Väljapaistvad poliitikud, sh peaminister Gordon Brown, esinevad piinlike loosungitega, näiteks "Briti tööd briti töölistele".

Suurbritannia ja Iirimaa olid ka baltlaste lemmikkohad. Kõige enam läks tööd otsima leedukaid, kes rändasid sageli välja tervete perekondadena. Üks mu Leedu kolleeg, kes käis kaasmaalaste elu-olu uurimas, kirjeldas üsna süngetes toonides tingimusi, millega ta rahvuskaaslastel Londoni äärelinnas rinda tuli pista.

Raske kohanemine ja kodumaal tõusvad palgad on vähendanud kihku välistööd otsida. Eestis, kust on pärit vähem töömigrante kui mujalt Baltimaadest, on ka palgatingimused parimad. Palgataseme kasvades tähtsustuvad muud tegurid, mis inimesi kodu küljes hoiavad.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 17:25
Otsi:

Ava täpsem otsing