Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Innovatsiooniosak tuleb appi
Euroopas on moesõna innovation vouchers, meie kutsume neid innovatsiooniosakuteks. Osak kujutab endast kinkekaarti ettevõtjale, selle alusel avaneb eriti väike- ja keskmise suurusega ning seni vähe või üldse mitte teadus- ja arendustööga kokku puutunud ettevõtteil saada esimene kogemus ning tekitada juurdepääs teadmiste allikatele (nt ülikoolid, instituudid).
Eelkõige nähakse osakus motivatsioonimehhanismi mõlemale poolele, nt ülikoolidele ja ettevõtjatele - sisulisemaks, pikaajalisemaks, strateegilisemaks koostööks, seda ka pealtnäha vähetähtsate teemadega. Murranguliste muutuste vajadus nõuab ka partnerite ringi ja teemade laiendamist.
Kuidas osakute süsteem töötab? Tegu on kindla maksumusega kinkekaardiga, mis tuleb vahetada nt ülikooli väljastatud arveks ettevõttele osutatud teenuse eest. Osak ei kata alati 100% teenuse maksumuse kulu, ettevõte peab ka ise rahaliselt panustama.
Holland oli esimene riik Euroopas, kes sellist toetussüsteemi 2004 katsetas. Aastaks 2006 jõuti seal 6000 osaku väljajagamiseni. Kasutusel on kahesuguseid osakuid: 2500 eurot (40 000 kr), mis ei eelda ettevõtte kaasinvesteeringuid, ning 7500 eurot (120 000 kr), millega kaasneb ettevõttele kohustus lisada omast taskust 2500 eurot. Nn väike osak väljastatakse ettevõttele vaid korra, suurt on võimalik saada kord aastas. Kuni kümme ettevõtet võivad osakud kokku panna ja koos suurema tellimustöö esitada.
Holland võttis osakud kasutusele kolme tüüpi probleemi lahendamiseks: väikeettevõtteil on vähe nii raha kui ka inimesi, et olla uuenduslikud; avalik ja erasektor teevad vähe koostööd ning ülikoolid on liiga vähe orienteeritud ettevõtete nõudluse rahuldamisele ega ole huvitatud koostööst väikefirmadega. Need teemad on aktuaalsed ka Eestis.
Esialgsed tulemused on Hollandis näidanud, et innovatsiooniosakud on tihendanud kontakte ülikoolide ja kohalike ettevõtete vahel. Kuigi märkimisväärset kasvu uute toodete osakaalus ning tootearenduses pole veel kaasnenud, on ettevõtjad äärmiselt rahul kogu süsteemi läbipaistvuse ja kiire toimimisviisiga. Puudub aja- ja bürokraatiamahukas toetuse taotlemise süsteem, ettevõtja ainus kohustus on sõnastada probleem, millele ta osaku kaasabil lahendust soovib leida.
Ka Iirimaa on asunud osakuid väljastama sarnastel alustel, sealgi saab ettevõtja osakut realiseerida üksnes ülikoolilt teenuse tellimiseks. Iirlaste osaku väärtus on 5000 eurot (80 000 kr) ning see väljastatakse ettevõttele vaid korra. Seda soovitatakse kasutada ettevõtete ärimudelite uuendamiseks, uute kliendihaldussüsteemide väljatöötamiseks, toodete ja teenuste arendamiseks jm. Seega, ei mingit raketiteadust.
Miks mitte seda kõike ka Eestis proovida?
Autor: Marika Popp