Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Elu ilma šampanja ja õhupallideta
Poolteist kuud hoidsid ettevõtjad hinge kinni: millal reformi suure hurraaga välja pakutud töölepinguseadus ometi päriselt välja tuleb? Vähehaaval kadus "millal?" ära ja selle asendas "kas?".
Uuemate teadete järgi on seegi küsimärgi all. Pärast pikka suminat suletud uste taga tulid Maret Maripuu ja ta sõbrad välja laia naeratusega: ainult 40 punkti ongi järel, 89 juba selja taga! Paraku ei asenda kvantiteet kvaliteeti. Komad on küll pandud, sisuline töö aga ikka tegemata ja suuremad vaidlused alles ees.
Sotsiaalminister Maret Maripuu väidab, et tema ei mäleta, nagu oleks jaanuaris seadust välja tuues šampanjat ja õhupalle pakutud.
Eks mälu ole igaühel niisugune, nagu ta just on, aga šampanjast ja õhupallidest on Äripäeval siiski kahju. Ehkki tööandjate juht Enn Veskimägi loodab seadusenärimisega kuu jooksul ühele poole saada, ei maksa ka siis pulbitsevat vahuveini oodata. Praegu tõotab tulemus tulla üsna senise seaduse sarnane.
Mis siis ikka. Oleme siiani 1992. aasta seadusega hakkama saanud, saame ka edaspidi. Kõige hullem ta ju pole, ehkki kõige parem ka mitte. Ainult aega ja raha on asjatult kulutatud. Mis mõtet on panna ministeeriumitäit ametnikke vorpima seadusi, mis väljapakutud kujul mingil juhul läbi ei lähe? Kas terve riik on tõesti nii heas korras, et ühtki targemat tegevust enam ei leitud?
Samas pole halba ilma heata: mis ka ilmas ei toimuks, keegi sellest ikka võidab. Töölepinguseaduse puhul on üks selge võitja Reformierakond. Kui nende rinnal kasvanud eelnõust ka seadust ei saa, koguvad oravad ikka boonuspunkte nagu seeni talvevarudeks. Nemad võitlesid ju ettevõtjate eest! Kes sinna parata saab, et reformistid kurjadele ametiühingutele alla jäid. Aga nad vähemalt püüdsid! Kohe näha, et inimesed oskavad poliitikat teha.
Punktikorjamise edetabelite varjus läheb elu aga tasahiljukesi edasi. Töövõtjad võtavad tööd, tööandjad annavad tööd ja reformistid reformivad seadusi. Ning mõne aja pärast kipuvad kellegi populaarsusküsitlused taas ikalduma. Järelikult on vaja uut seadust.
Pärast ministeeriumivaikuses haudumist tuleb staariks ihkaja välja uue meistriteosega, teised nimetavad seda mädamunaks ning lõpuks istutakse mõnes varjulises maamõisas läbirääkimisteks laua taha. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi...
Äripäeva arvates on reformierakond teinud seadusest ja selle ümber tõusnud kärast tööriista, millega endale ettevõtjate hääled kindlustada. Ning tegelikult midagi ei muutu. Šampanjat ei kusagil, õhupallidest rääkimata.
Autor: ÄP