Esimene turulkäik on keeruline

Artikkel

- Uudised
- Heidi Vihma
- 27. märts 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Esimene turulkäik on keeruline
Esimesel korral osutus turulkäik ootamatult keeruliseks.
Mercado asub kiirelt areneva bürookompleksi Ülemiste City Zappi majas. Maja ümbrus on ilus ja korras, aga ligipääsu on raske leida, igal pool ehitatakse midagi.
Mercado eripäraks on söögisaared: grilliroogade rõngassaar, supi- ja vokiroogade rõngas ehk souperie ning koogi- ja saiaring ehk boulangerie. Söögisaar on ringikujuliselt paigutatud lett, mille keskel toimetavad kokad ja mille ümber sobivaid roogasid välja valida saab.
Esimesel korral pole nende rõngassaartega sugugi lihtne toime tulla.
Kõigepealt sattusime grillisaare vähemasustatud küljele. Seal olid tühjad jääanumad, kus kunagi ilmselt jahedust vajavad road olid olnud.
Sildidki alles - salat, brüleekreem, adžikakaste -, aga ei muud.
Järgmises jahutusanumas olid väikesed salatid ja ka mingid kastmed. Kastmete juures salatite sildid ja hinnad. Tõenäoselt oli toitu ümber tõstetud, aga silte mitte, toiduvalikust ülevaate saamise tegi see keeruliseks.
Grillisaarelt sai valida varem valmistehtud roogasid või lasta need kokal valmistada.
Valmistehtud road ootasid sööjaid nagu ikka Rootsi laua tüüpi söögikohtades. Sildikesed, mis andsid teada, mida kokad tellimise peale grillivad, olid hästi väiksed ja silmapaistmatul kohal.
Rumalate uustulnukatena tõstsime lisandid taldrikule valmis, kui olime oma lihasoovist kokale teada andnud. Muidugi jahtusid nii täidetud tomatid kui ka kartulipudru seni ära, kui liha valmis sai. Lisaks jäime liha oodates teistele jalgu.
Siis pidime veel mitu ringi ümber leti käima, enne kui sobiva kastme välja valisime: valge ürdikaste oli leti ühes servas, külmad kastmed teises servas.
Kui kassa juurde jõudsime, ütles kassatüdruk, et tema kassa ei tööta, nii et keeruline oli see kõik.
Kui oma taldrikutega lauda jõudsime, olid mitte ainult lisandid, vaid ka lihatükid ära jõudnud jahtuda ja lammas juba hangus.
Edasi läks paremini: kuigi jahtunud, oli toit sööklastiilis koha kohta päris mõnus, liha hästi maitsestatud ja parajalt küpsetatud, täidetud tomatid ja paprikad olid valmistoidu letis ootamisest pisut kuivanud, kuid krõmpsud, kartulipüree kreemjas.
Supi- ja vokisaarega läks lihtsamalt kui grillisaarega, seal oli lahke supitüdruk, kes meile kõik ära rääkis.
Grillisaarel olime ju samuti nõu küsinud, aga sealsed poisid andsid morni näoga ühesõnalisi vastuseid, tõenäoselt tuli puudu nii keeleoskusest kui ka suhtlussoovist.
Koogi- ning saiasaar oli kõige lihtsam, letil väljas suur valik kooke, saiakesi, pitsa tellimisvõimaluse silt, keskel kohvimasinad ja tüdrukud, kes aitasid kooke valida.
Koogid-kohvid olid tipptasemel, Tarte Tatin tõenäoselt Tallinna parim.
Hetkel kuum