Mitmepalgeline Vietnam

Väljasõit oli tegelikult väga ootamatu. Plaanisin minna Nepali, aga pakuti suurepärase hinnaga lennupiletid Hanoisse. Teadsin Vietnamist ette ainult seda, et tegemist on väga turvalise ning valge inimese jaoks sõbraliku sihtkohaga. Rohkem infot ammutasin Lonely Planeti reisijuhist, mille avasin alles lennukisse astudes.

Minu kaaslaseks oli vaid käsipagasisse mahtuv seljakott, kus sees kaamera kolme objektiivi ja väikese kõvakettaga, Vietnami reisijuht ning taskuraha. Viimasest rääkides tõepoolest taskurahaga, sest kaheks nädalaks kaasa vahetatud 3000 kroonist jagus lahedalt.

Vietnam on seljakotiga rändurile tõeline unistuste maa - söök on väga odav, ööks hotellis kulub keskmiselt 60-70 krooni ning erinevate transporditeenuste eest tuleb maksta Eesti mõistes häbiväärselt väikest raha.

Põhja-Vietnamis Hanoi ümber paarisaja kilomeetri raadiuses reisides kasutasin busse, rongi, rollerit ning saarte vahel liikuvaid kuunareid. Kõik sujus väga ladusalt ilma ühegi broneeringuta.

Vietnam hämmastas sõbralikkusega. Fotograafina tajud üsna kiiresti, kas oled teretulnud või mitte. Kogesin paaril harval korral, et väikesed lapsed panid pildistamisel käed silmade ette - arvasin, et tegemist on häbelikkusega. Hiljem sain reisil kohatud Prantsuse fotograafilt teada, et lapsed teevad seda seetõttu, et nende hing pildistamise ajal alles jääks. Siis aitas see, kui pärast pildi tegemist näitasid talle fotot temast ehk kinnitasid pildistatava olemasolu ka pildi tegemise järel.

Üllatas seegi, kuidas juba esimese päevaga hääbus kartus, et kohalikud ei mõista pikka seljakotiga valget meest. Nimelt jagub igal vietnamlasel tahet sind seni kuulata, kuni ta su soovist aru saab. Keelt oskamata saab käte-jalgadega selgeks teha, kust tuled, kes oled ja kuhu lähed.

Vietnamis torkab silma ebavõrdne tööjaotus meeste ja naiste vahel. Kahe nädala jooksul kohtasin ainult töötavaid naisi. Nad müüvad turul, askeldavad riisipõldudel, karjatavad muulasid, lõhuvad puid ning valmistavad majaehitusel segu.

Mehed sõidavad tavaliselt rolleriga, ajavad teiste meestega juttu või konutavad lihtsalt tänavanurgal. Vietnami maakohad elavad puhtalt väikeste sitkete naiste varal. Respekt.

Kes Aasia kööki vähegi hindab, peab lugu ka Vietnami köögist. Kevadrullid, erinevate lihade ja mereandidega nuudlid, riisiroad ning igapäevane riisinuudlitega kanasupp panevad praegugi neelatama. Söök on lihtne, samas silmapilkselt valmiv ning maitsev. Kõige kindlam on Vietnamis süüa kohalikega samades kohtades - see kindlustab värske ja maitsva toidu.

Pildistajale on Vietnam paradiis. Nii mitmekesist loodust, erinevaid külasid, rahvusriietes kohalikke elanikke, turgude kirevust, rolleritest pungil linnamelu ning naeratavaid inimesi kohtab harva.

See võlus, jättis jälje ning kes teab, äkki jääb Nepal veel mõned järgmised reisidki oma korda ootama.

Fotod: Assar Jõepera

Autor: Assar Jõepera