Ootamatu lõhn

Ma ei saa aru naistest, kes kannavad lillelõhnalisi parfüüme. Meestele lilled ei meeldi, nende tähelepanu võitmiseks ehin end uue auto lõhnaga - soovitab Rita Rudner, USA koomik. Aga selle vapustava lõhna taga oli midagi muud kui punasest Lõuna-Euroopa teedele mõeldud autost väljunud blondiin. Pigem vastupidi!

Seoses lõhnade tekitatud meeleoludega paluti Chicago ülikoolis 308 inimesel pista nina hetkeks lõhnaainega täidetud katseklaasi. Võiks ju arvata, et nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid tundmusi, aga väljapakutud seitsme lõhna puhul ilmnesid juba paar minutit pärast katseklaasi nuusutamist selgelt eristatavad reaktsioonid. Vastumeelsusest ja tujutusest kuni positiivsete elamusteni inimesi mõjutanud lõhnad pärinesid väikeste tüdrukute ja poiste, üliõpilasealiste ning täiskasvanud meeste-naiste ja vanaemade-vanaisade kaenla alt. Seetõttu pole põhjust seletusi otsida lõhnade meeldivusest. Aga seletusi on vaja. Sest muidu jääb meid vaevama, miks vanaemade lõhn tekitas vabatahtlikes meelehead või miks rikkus noorte meeste aroom tuju.

Paraku polnud läheduses näha ilmselt nii endale kui ka kõigile ülejäänutele vastu ootusi tujuparanduspotentsiaaliga vanemat naist. Ometi reageeris keha ootamatule hingusele nagu Pavlovi koer. Tõsi, kõht tundus tühjana. Võimalik, et õhus oli tunda toidulõhna. Vähemalt aju seda ei märganud. Pole ju saladus, et lõhnad äratavad mõnikord erakordselt tugevaid mälestusi - haistmisnärvi pidi ajju liikuv info asub vaid paari ventiilina käituva sünapsi kaugusel inimese emotsioonide keskusest amügdalast ning peaaegu sama lähedalt leiab pikaajalise mäluga seotud hippokampi.

Lõhnadele võimaldatu on intrigeeriv, kuna mälu ja tunnete külastamine toimub teadvuse tähelepanuta, st alateadvuses. Paraku on inimene suhteliselt hilise värvide nägemise võime tõttu arengule kaotanud suurema osa kunagisest haistmismeelest. Kõike uut esmalt ninaga uuriv koer suudab õhust ära tunda ühe rasvamolekuli, aga ei näe lähedalasuvat toidureklaami. Inimene näeb küll reklaami, aga silmi sulgedes peame rasva tajumiseks toidu suhu pistma.

Seekord olin siiski hallis tsoonis, sest kohalikud toiduallikad, ümbruskonnas teadaolevad silmaga nähtavad söögikohad, aitasid juba ammu tundeid vaos hoida. Nii jäi õhku küsimus, et kui meie mitte-inimestest sugulased kasutavad nina oma tunnete vahendamiseks ja kui purki kogutud vanaema lõhn toimib tõendatult tujuravimina, siis kust pärines müstiline aroom? Võimalik, et see pärines teiste õnnelike inimeste kaenla alt. Kaks näidet ühes loos ei ole veel piisav kaenlaaluse fetiši pilgeteks, sest veel ühed teadlased käisid hiljuti meie huvides inimeste kaenla alt higilõhna kogumas. 25 naisele ja mehele näidati lõbusat filmi ja sündmusega seotud lõhn läks purki. Seejärel näidati hirmuäratavat filmi koos järgnenud teadusliku kõdistamisega. Nädala pärast kutsuti 77 vabatahtlikku, mehed ja naised pooleks, erinevaid lõhnaproove nuusutama. Kuue proovi sekka oli peidetud ka äsja kogutud lõbusa ja kurva filmi lõhnad. Vabatahtlikud suutsid kahel erineval korral juhusest suurema järjepidevusega ära arvata, milline lõhnaproov oli pärit rõõmsalt ja milline hirmunud inimeselt. Naised olid meestest täpsema ninaga. Mehed tundsid küll paremini ära rõõmsaid naisi, aga omade rõõm jäi alaläviseks. Hirmulõhnaga purkidest tundsid mõlemad sood ära meeste proove, st naised hirmu ei levita või siis oli näidatud film neile igav.

Olgu. Isegi kui rõõmsad inimesed lõhnavad teisiti, ei saanud seegi seletus olla piisav lähedalviibinute hooaja lõppemist ootavate keha peitvate, soojade rõivaste tõttu.

Kuid on üks aine, mille suhtes pole meie ninad kaotanud ürgset tundlikkust. Piisab viiest osast triljoni õhuühiku kohta, et tunda ära geosmini lõhna. Aine, mille nime küll pea keegi ei tea. Aine, mida toodavad mullas elavad imepisikesed aktinoseened. Soe, magusalt lõhnav aine, mis tekib, kui maa hakkab taas ärkama. Kevade lõhn!

Autor: Kristjan Port