Reede 2. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Planeedi mõistmine

Henrik Aavik 28. märts 2008, 00:00

Hannes Hanso, jalgrattamatka "Ehh, Uhhuuduur" eestvedaja ning rahandusministri nõunik leiab, et tegemist on kogu eestlaskonna arenguga pärast piiride avanemist. "Ma ise olin ilmselt esimene seljakotiga reisija, kes kohe pärast piiride avanemist teele asus," meenutab ta, "ma ei ole kuulnud ühestki eestlasest, kes oleks sel ajal nii reisinud, ehkki igas suuremas Tai linnas võis toona kohata rootslasi, norralasi, britte ja prantslasi. Praegune pilt näitab meie riigi edasiarenemist. Enam ei üllatu, kui Hiinas eestlase otsa põrkad." Hanso loodab, et selliseid inimesi tekib aina rohkem ning levib ka maailmatunnetus, mis sellega kaasas käib: "Üks asi on uudiseid lugeda, kuid teine asi kohapeale minna ja vaadata. Meie inimesed on oma valikutes vabad."

Reisivaid eestlasi on palju. Hulk ettevõtjaid reisib praegugi nii, nagu kogu aeg on reisinud, kaasas vaid eluks vajalik, täpse marsruudita. Seda mitte selle pärast, et ei saaks omale enamat lubada, vaid et nii reisides näevad rohkem ning mõistavad nähtut paremini.

Kaia-Kaire Hunt on läbi ja lõhki ettevõtja, Tehnikaülikooli majanduse magister, TTÜ majanduskoolituskeskuse juhataja, juuksurisalongi HairHouse omanik, Himalaya kosmeetika maaletooja ning veel mõne firma omanik. Peale selle õpib Hunt meditsiini ning aitab Nepalis üleval pidada mitut lastekodu, talle meeldib trekking: "See on matkamine mägedes, kuid ei ole alpinism. Meil tähendab matkamine koleda rohelise seljakotiga soos käimist, aga trekking on just mägimatkamine. Ta ei nõua sellist ettevalmistust nagu alpinism, kuid päris tühja koha pealt ka minna ei maksa. Saad seda teha kõikides mäepiirkondades, just käisin trekking'ut tegemas Kuubal, olen käinud palju Nepalis, Tiibetis." Maailma kümnest kõrgemast mäest seitse asuvad Nepalis ja Tiibetis.

Hunt on trekkinud kuni kõrguseni 6000 meetrit merepinnast. "See ei olnud kerge, eks ma ikka peaaegu roomasin seal. Kadunud oli toona ka söögiisu ning sadas rahet. Mägedes oli mul ühel hommikul pulsivöö ümber. Ärkad üles, vaatad, pulss 100, pesed hambad ära, pulss 120. Mägedes juba 160, 170, tunned, et pilt hakkab ära kaduma," kirjeldas Hunt reisi uneleva naeratusega, nagu mina räägin suvisest rannaspeesitamisest.

Selline reisimine mõjub ka vaimsusele, võtad omaks üht-teist kohalikust kultuurist, tõdes praeguseks kuus korda Nepali külastanud Hunt: "Mulle see meeldib, nende harmoonia, sügavam sisu, prioriteetide seadmine. Ma ei pane enam tähele, et seal on tänavad räpased või inimesi liiga palju. See ei ole enam esmaemotsioon ega häiriv."

Reisimine annab palju, sellega inimene areneb, leiab ka Hanso: "Kõige rohkem kasvab reisides tolerants. Meil ei ole vaja maailma, mis on ühesugune, et inimesed mõtleks ühtemoodi, käituks ühtemoodi. Alguses võib kõik valuline olla, hindad kõike selle järgi, mis võiks olla teisiti, mis on valesti. Tuleb lihtsalt aktsepteerida asju, nagu nad on. See muudabki maailma huvitavaks, et inimesed on erinevad. Kui lähed Indiasse, siis ei eelda, et inimesed käituvad nii, nagu nad siin käituvad. Reisimine annab ka kindlustunnet, et saad igal pool hakkama. Mõttemaailma muutust olen märganud ka oma reisikaaslaste peal Uhhuuduurilt, inimesed muutuvad radikaalselt. Kui oma silmadega näed ja koged, kannikatega sadulas verd ja valu maitsed, siis maailmatunnetus teiseneb."

Elus oluliste asjadega on Hunt kokku sattunud reisides. "Pärast TTÜ magistrikraadi saamist asusin õppima meditsiini ja otsustasin, et teen praktikat kuskil, kus sellest maailmale kasu on, et ma saaksin tegelikult ka midagi anda, mitte et see on lihtsalt paberitäitmine. Uurisin, millised on võimalused Aasias praktikat teha ning leidsin Nepalist võimaluse. Seal on lastekodu moodi asutused, nad võimaldasid mul teha esimese koolipraktika. Kõik edasi tuli loogilise jätkuna. Kui oled Nepalis, siis ei saa sa mägedest mööda, kuna need on sul silme ees. Seal viibides tekkis mul kontakt ka Himalaya brändiga, ühes poes hakkasin uurima, kuni tegin läbi ayurveda kursused ning sõlmisin lepped nende Euroopa kontoriga. Ma ei läinud Nepali ärivõimalusi otsima ega osanud arvata, et mäed mulle meeldida võivad."

Mitu lastekodu Nepalis on osaliselt Hundi vastutusel - tema, paar inimest Soomest, üks Taanist ja üks Austraaliast otsustasid selle riigi lapsi aidata, kas või vähesel määral, nii palju kui suudavad. "Koos püüame seda asja koos hoida, vedada ja laiendada. Nepal on maailma üks vaesemaid riike. Seal ei ole isegi suuri maju. Seal on üks kaubanduskeskus, terve riigi peale kolm kino, teatreid ei ole. Sotsiaalkindlustuse süsteemi Nepalis pole. Kui oled orb ja tänavalaps, siis vaatad ise, kas vead välja või mitte. Meil on seal nüüd kahe lastekodu peale veerandsada last ning kohe on lisandumas veel üks lastekodu," kirjeldas Hunt.

Ettevõtlikud inimesed finantseerisid projekti oma taskust, praeguseks on Austraalias loodud ka juba fond, kust tuleb rohkemgi raha. "Mina ja Taani tüdruk käime rohkem kohal ja püüame organisatoorset poolt aidata ning uurida, mida veel vaja on. Lapsed on vanuses kolmest kuni 15.-16. eluaastani. See projekt on meil alles kaks aastat vana ning me ei ole veel otsustanud, mis teha siis, kui keegi lõpuks 16 saab ning peaks Nepali mõistes tööle hakkama. Oleme mõelnud jätkuprojekti peale, asutamaks mingit eraettevõtlust, et töökohti luua - näiteks giididena või midagi sarnast," kirjeldab Hunt ettevõetud projekti.

Tema sõnul näitab see, kuidas maailm töötab. "Ma läksin Nepali ainult andma, mitte saama, kuid praeguseks on mulle palju tagasi tulnud. See on mõte budismist - kui sul on, siis sa peaksid jagama. Võib-olla mul ei ole homme seda võimalust ning siis ma räägin teist juttu, kuid kui ma võrdlen ühe restoranilõuna hinda Tallinnas sellega, et sama raha eest saab Nepalis tervet lastekodu kaks nädalat üleval pidada, siis kuidas ma saaksin mitte anda?"

Hanso arvates peab vaatama asju õige pilguga. "Käisin kooliüritusel Saaremaal, vaatasin Orissaare teivasbussipeatust ja leidsin, et see on vaataja asi. Võid mõelda, et sealt saab Liivale või Leisi, aga ma olen sealt samamoodi alustanud seljakotiga reise, mis viivad läbi kolmekümne riigi. Küsimus - millist stardipaika sa tahad seal bussipeatuses näha? Elu ei pea igavalt elama, et Orissaare bussipeatus on vaid koht, kust saab Kuressaarde. Tee võib lõppeda ka Tiibetis."

Hanso sõnul on Uhhuuduuri-sarnane rattamatk kõikide jaoks võimalik. "Mitte keegi meist ei ole eriline. See on suhtumise küsimus, mida sa ette julged võtta. Teadmatus sellest, kus sa õhtul magad, kus järgmist korda sööd, ei tohi hirmutada. Igas riigis meie mullusel reisil oli mingi konflikt käimas. Massirahutused, rahvahulgad, põlenud autod tee peal. Moslemid panevad pomme ühtedele, hindud teistele, Bangladesh, Kašmiir, Pakistan, Afganistan."

Reisil oli ohutunnetus reaalne, kuid positiivne kaalus riski üle. "Afganistanis lendasid helikopterid üle pea, kõikvõimalikku relvastust, mis mööda teed liikus, oli ääretult palju. Asfaldis on kraateraugud, mille kohta kohalik ütleb vaid "America, Taleban, BUM". Aga Afganistanis rünnati meid vaid külalislahkusega ja minu arvates on Pakistan üks sõbralikumaid kohti planeedil. Minu süda just sinna reisima kutsubki," tõdes Hanso.

Tema arvates on moslemite maine kunstlikult halvendatud. "Maailmas domineerivad ainult halvad uudised, unustatakse, et maailmas elab kaks miljardit moslemit, kellest 99,99 protsenti läheb iga päev tööle ja tuleb õhtul koju pereasju korraldama. Ja ega nemad ka vahet ei tee, kas sa oled taanlane, ameeriklane või eurooplane. Lihtne on vastandada teie ja meie. Seal reisides hakkad mõistma, et nii on vale."

Hanso sõnul on kõige viimane Uhhuuduuri maailmamatk planeeritud Eestisse. "Otsustasime Aegviidust Nelijärvele sõita, kui me kunagi kaheksa- või üheksakümmend oleme. Võib-olla koos meedikutega."

Fotod: Kaia-Kaire Hunt ja Hannes Hanso

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:43
Otsi:

Ava täpsem otsing