Ajahaigus - kas tõsine tõbi?

Ajahaigus saab alguse meie endi mõtteviisidest, uus tehnoloogia meid ajakammitsaist ei päästa, vaid tõmbab hoopis kaasa.

Tänapäeva kohta ironiseeritakse, et oleme sisenenud maailmast, kus suurem ja tugevam sööb väiksema ja nõrgema, hoopis niisugusesse maailma, kus kiirem sööb aeglasema ja teeb seda väga kiiresti.

Vastu kevadet on paslik ka enda käest küsida: mida kiire tempo minu jaoks tegelikult tähendab? Kui sügavalt olen mina selles kiirustamise kultuuris sees? Kuidas ma sellega sisimas rahul olen? Kas peaksin mõnikord teadlikult püüdma vähendada tormamist? On see üleüldse võimalik?

Alustada võiks väga lihtsa inventuuri tegemisest.

Näiteks. Mis te arvate, kui mitmeid kordi te päeva jooksul kella vaatate? Millistel hetkedel? Mispärast? Kas harjumusest? Või selleks, et saada teada, kui palju millelegi aega kulus või kui palju veel teie käsutuses aega on? Mis õieti paneb teid peatama hetkeks oma tegevuse ja vaatama kella?

Kui te nüüd natuke nende küsimuste üle olete mõelnud, adute ilmselt, milline tohutu võim on tegelikult kellal meie üle.

Paraku teeb kella jälgimine ja järgimine võimalikuks kõik muu, millega seotud oleme - koosolekud, kokkulepped, kohtumised, liikluse, tööpäeva, vaba aja jne.

Ometi pole kellal alati olnud seesugust väge. Meie esivanemate tegemisi dikteeris hoopis see, mida tänapäeva sotsioloogia kutsub looduslikuks ajaks. Ehk puhati siis, kui oldi väsinud, einestati, kui nälg läks suureks, hakati hoogsamalt tegutsema, kui olukord seda nõudis jne. Nii et igaüks elas justkui omas psühholoogilises ajas. See n-ö üleilmne standardaeg on tegelikult alles 20. sajandi nähtus. Ning see praegune meeletuks kasvanud tormamine ja ajavangis olek on ka alles suhteliselt hiljutine- paarikümneaastane kuri "haigus", millest liigagi paljud on piinatud ja lasknud sellel oma elukvaliteeti mõjutama tulla.

Ja sisimas tunnete võib-olla, et see pole teie elu, mida elate või vähemalt see pole see, mida sooviksite näha.

Õnneks on viimasel ajal üha enam märke sellest, et kiirustamise kultuur hakkab moest minema ja otsitakse alternatiive kiiruse ekstaasi asemele. See ei pruugigi kohe nii lihtne olla, sest me mitte ainult ei ole õppinud kiiret tempot nautima, vaid oleme sellega ka sedavõrd harjunud ja sügavalt sees, et väljapääsemine ei pruugi sootuks hõlbus olla ega mõnikord ka üldse vajalik tunduda.

Seda enam, kui anname endale aru, mis tegelikult selle pideva kiirustamise taga võib olla. Näiteks kaks kõige levinumat vaatenurka, mida selle teema üle mõtiskledes võidakse endale teadvustada, on järgmised: kiirustamine kui tehnoloogilise arengu paratamatu tagajärg, selle vastu niikuinii ei saa; kiirustamine kui võidujooks surelikkusega, alateadlik soov vältida teadlik olemist oma kaduvusest, püüe pideva tormamise kaudu peatada end surematuks ja tunda end tähtsana, vajalikuna.

Tahame endale tunnistada või ei - tehnoloogia vormib inimest. See kujundab ja mõjutab salakavalalt ja ettenägematult nii meid kui ka meie ajakasutust. Mõelge üha kiiremate autode, lennukite, üha hoogsama kübersuhtluse peale. Petame end, uskudes, et oleme saanud tehnoloogia abil aega juurde. Paraku pole see nii. Isegi kui tehnika areng loob meile mingis mõttes ajalise võidu, tekitab ta teisalt uusi võimalusi, ahvatlusi, soove ja peibutusi. Ühtepidi nagu oleksime võitnud, teistpidi oleme ohvrid.

Ega me ole ka valmis endale tunnistama, et mõnikord võib ajanappuse taha pugemine olla lausa vajalik selleks, et anda endale võimalus mitte tegeleda niisuguste asjadega oma elus, millega me ei taha silmitsi seista. Kas või oma tegeliku minaga.

Nii et ka selles osas võib olla tegu kavala enesepettusega. Kui ütleme: oh, mul on kogu aeg nii kiire, olen praegu hullusti hõivatud; mul ei jätku üldse enam enda jaoks aega! Siis sisimas võime tahta sellega öelda: kas te ikka näete, kui vajalik ja tähtis ma olen! Kui energiline ja paljujõudev!

Tegelikult on meil alati võimalus tehnoloogia ikkes olemise kõrval hoida töökorras ka oma seesmine kell, usaldada seda ja mitte lasta tal rooste minna. Siis ta tiriseb meid äratama õigel ajal ja õiges kohas ning meile tõesti tähtsate asjade puhul. Ja meie tegemisi dikteerib siis meie oma seesmine rütm.

Ning muretsemise asemel, et aeg tiksub halastamatult, aga nii paljut tahaks veel elus teha ja jõuda, tasub ehk mõelda selle üle, mis on see kõige-kõige tähtsam, mille kaudu minu jaoks on oluline n-ö surematuks saada ja keskenduda siis eelkõige sellele. Mitte kummardada korraga liig paljusid jumalaid.

Autor: Maris Sööt