Elu ei pea olema võitlus

Paljud inimesed siiski usuvad, et elu on võitlus. Ja paraku ei ole sellise uskumuseni raske jõuda, sest nii on meid koolis õpetatud.

Mäletan oma algkooliaastaid ühes Tallinna keskkoolis. Nelikümmend neli õpetaja tähelepanu eest võistlevat klassikaaslast, sõgedalt pime õhtune vahetus, karjuv korrapidajaõpetaja, vanemate poiste rahapommimised jne.

Hiiumaa talupoisi jaoks oli see karm võitlus - hambad risti ja pisarad kurgus. Kui siis vanemad veel lahku läksid, algas totaalne sõda ilma tagalata. Evolutsiooniteooriani jõudes teatas õpetaja iga sõna rõhutades - elu on olelusvõitlus. Ainult mõned küsimused jäid minu jaoks veel õhku: näiteks see, kes kellega ja mille nimel võitleb?

Nüüd, aastakümneid hiljem mõistan, et vastus neile küsimustele ja käitumine sõltuvad vaataja tajust, mis omakorda sõltub vaataja uskumusest.

Kui uskuda, et elu on olelusvõitlus, siis on loomulik tajuda iga lähenejat ründajana. Seejuures ütleb "rahvatarkus", et parim kaitse on rünnak, ja nii panedki lähenejale profülaktilise tou ära - igaks juhuks, sest mine tea. Ja kui temas vähegi eestlast on, siis paneb ta vastu. See on selline ärapanemise mäng, millest on saanud Eestimaa elu normaalne osa.

Säärase pideva võitluse omaksvõtmine on muutnud konkurentsi meie ühiskonna ja kultuuri põhiprintsiibiks.

Me oleme märkamatult jõudnud selleni, et peame täiesti enesestmõistetavaks koolis lastele hinnete panemist. Kas me küsime, miks? Ei küsi, sest nii on kombeks. Hüva, kui me ei kujuta enam ette elu ilma hinnete ja sildistamiseta, siis äkki on võimalik seda hindamist teha kuidagi nii, et see ei külvaks konkurentsi ega alavääristaks osa meist?

Kui hästi mõelda, siis on ju võimalik hinnata isiksuse arengut võrrelduna tema võimetega. Sel juhul on võimalik olukord, kus kirjandis kaks viga teinud õpilane ja 20 viga teinud õpilane saavad mõlemad nelja ning need hinded ei ole avaliku kriitika objektiks.

Miks meil nii ei ole? Vaat see on oluline küsimus! Sest siin tuleb mängu usaldus ja praegune ühiskond õpetajat ei usalda.

Konkurentsile orienteeritud süsteemis ei ole võimalik kedagi usaldada. Detailsed reeglid ja kontrollimehhanism peavad olema väga täpselt paigas. Nii me olemegi loonud koolisüsteemi, mida oleks lihtne kontrollida. Ja et õpetaja oleks paremini kontrolli all, siis annab ametnik talle ka õpilaste ehk massi kontrollimiseks sobivad tööriistad. Ja selles tööriistakastis puuduvad vahendid, mis individuaalsust ja isikupära väärtustaks, hindaks või mõõdaks. Need tööriistad on liiga kallid!?

Ettevõtjat võiks huvitada oma laste tuleviku kõrval ka see, milline on võimalus lähikümnenditel Eestist oma ettevõtmisele täisväärtuslikku järelkasvu leida?

Uuringud (PISA, TIMSS) näitavad, et meie õpilased on teadmiste poolest maailma tipus ja et nad on väga head analüütilised mõtlejad. Samas ei väärtusta edukad testitegijad karvavõrdki selle aine õppimist, milles nad edukad olid, ega suuda ka õpitut loominguliselt rakendada. Areng on aga loomingu funktsioon! Mis veel grotesksem - nii õpetajad kui ka õpilased on sõna otseses mõttes maailma kõige rahulolematud (õpetajad) ning õnnetumad (õpilased).

Päramine aeg on midagi muuta. Midagi fundamentaalset. Aeg on mõista, et evolutsiooni aluseks ei ole mitte konkurents ja olelusvõitlus, vaid koostöö!

Viimane aeg on hullunud konkurentsile päitsed pähe panna, et usaldus saaks endale koolimajja pesa teha, rääkimata meie kodust, mille normaalseks koosseisuks on saanud kahe lapsega üksikema. Laste isa sai "õigem olemise" võistlustel auhinnaks ühe teise pooliku pere. Sport ja elu on segi läinud!

Sport on mäng, üks väike osa meie elust, kus me lepime kokku, milles ja kuidas me võistleme ning kuidas tunneme ära võitja.

Kui mäng läbi saab, siis läheb elu edasi. Elu ei ole sport ja meil ei ole kunagi vaja elus võita kellegi teise kaotuse hinnaga. Elav spordilegend Sergei Bubka on öelnud, et võita on vaja ainult ühte inimest ja too vaatab hommikul peeglist otsa.

Bubka ja paljud teised erakordsete tulemusteni jõudnud soovitavad mitte teistega võidu ajada, vaid seada eesmärgiks kindel (füüsiline, tehniline, taktikaline, hingeline, vaimne jne) seisund. Sest sinu seisund sõltub alati sinust! Kui suudad ennast võita, siis kõik muud võidud tulevad boonusena kaasa.

Põhiprotsess nii koolis, kodus kui ka ettevõtluses on inimese areng ja selle arengu põhieeldus on koostöö. Õnneks on praegu Eestimaal üha rohkem asiseid ettevõtjaid, kes pideva tulemuste maksimeerimise ja võidujooksu asemel on hakanud optimaalset lahendust otsima.

Nendes ettevõtetes püsivad meeskonnad koos ka rasketel aegadel ja tulemused on ühtlaselt kõrged mitte selle pärast, et inimestele piitsa antakse, vaid selle pärast, et neile on loodud soodus arengukeskkond.

Autor: Aivar Haller