Kas saaks osaliselt kreekastuda?

Inimarengu aruanne heidab Eestile ette, et meie majandus kipub kreekastuma - ehitus laiutab tööstuse ees ja madala tootlikkusega kaubandus-hotellindus äriteenuste ja finantsvahenduse ees. Et meil on füüsilist tööd tegevaid sinikraesid rohkem kui arenenud Euroopas ja kvalifitseeritud valgekraesid vähem, kõrgeid riigiametnikke muidugi välja jättes.

Osa sellest statistikast tundub olevat ajutine, nii põhjendas üks statistikaameti töötaja suurt sinikraede hulka meie kasina tööpuudusega, kohe, kui see suureneb, suureneb ka valgekraede protsent töötajaskonnas.

Mõnda aga võiks Kreekastki üle võtta, n-ö püüda positiivselt kreekastuda. No näiteks madala tootlikkusega kaubandusest-hotellindusest me ju nagunii mööda ei saa. Seal võiks võtta eeskujuks rõõmsameelse teeninduse, suhtumise, et elu ei peatu ka tööajal ja elada tuleb mõnusalt, see pole kellast kellani võimalikult vähese jõukuluga tundide täistegemine, et siis midagi meeldivat teha. See, et parkida saab mobiiliga, maksta kaardiga ning internetiühendus on Eestis enamikus kohtades elementaarne ja tasuta, tuleb sinna juurde nagunii. Laoarvestus võib Eestis täpsem olla, aga eesliin on kahtlemata nõrgem.

Või siis ettevõtlikkus. Jah, väike kiosk ei ole raketiteadus, aga see on äri ajamise algklass, sisseostu- ja müügihinnad, rent, reklaam ja inimpsühholoogia. Valmisolek võimalusest kinni haarata jätab hea mulje. Suurema kapitaliga saab juba priskemast otsast kinni võtta, kuhu algul ehk käed ümber ei ulatu.

Sümpaatne on, kui tööd tehakse väärikalt. Ennast võib hästi tunda ka siis, kui oled saare parim bussijuht, osav ja enesekindel. Või teed parimat piirkonna veini või lastakse just sul jala järgi kõige mugavamad kingad teha.

Karta on, et kreekastumine meil siiski läbi ei lähe, ei positiivsel ega negatiivsel kujul. Panganduse ja IT-ala palgatase peibutab ülikoolidesse, juriidiline, rahandus- ja avalike suhete nõustamine on ihaldusväärsed ametid, need on ju küll luksemburglikud tegevused.