Loovus on hävitatud

Inimesed on loomult loovad, aga kahjuks suruvad hoolimatud ja kasuahned organisatsioonid nende loovuse alla oma ärevate ja ebakompetentsete või siis hoopis enesekesksete juhtide abil. Organisatsioonid ei osta ega väärtusta loovust ja isikupära, vaid püüdlikku kohusetäitmist. Tippjuhtkonna tasemel võib-olla saakski loovust rakenda, aga sinna jõudmise ajaks pole seda paraku enam kuskilt võtta.

Sedalaadi mõtlemist ja ütlemist olen paraku kohanud nii spetsialistide, juhtide kui ka isegi organisatsioonikonsultantide hulgas.

Arvan täitsa kindlalt, et kui inimene mingil põhjusel vastandab end organisatsioonile ja kujutleb end tema abitu ohvrina, kaotab ta suure osa oma loovusest.

Samas ei vallandu sellise eluhoiaku puhul loovus enamasti ka tema elu teistes valdkondades. Või siis avaldub inimese loovus üksnes mingis väheolulises tegevuses ning tööst saab teda ahistav tüütu rutiin, mida tuleb võimalikult minimaalselt panustades välja kannatada.

Samal ajal olen veendunud, et pühendunud ja endast lugu pidavate inimeste puhul loob organisatsioon pigem keskkonna, kus inimene muutub spontaansemaks ja loovamaks, kui üksi olles. On ju uute mõtete tekkimise eelduseks tõelised kohtumised teiste inimestega, mille käigus keegi teeb midagi, millele keegi teine reageerib. Ja siis juhtubki midagi ainukordset, edasiviivat, inspireerivat.

Nii et loovuse eelduseks on teistega koos tegutsemine ja seega võivad organisatsioonid heal juhul pakkuda loovusele soodsat pinnast. Ja tegelikult vajavad organisatsioonid hädasti loovust, vähemalt meie muutuvas keskkonnas.

Ometi - kuigi loovus on loomulik ning kasulik, hävitatakse teda samas süstemaatiliselt. Seda aitavad suurepäraselt teha harjumuseks kujunenud mõttemallid, mis küll mingis olukorras on head ja edasiviivad, hiljem aga hakkavad loovust pärssima. Näidetena võib tuua järgmist: tegeleda tuleks ühe asjaga korraga ning see kindlasti lõpule viia; tööl on vaja pingutada; lõbus võib olla ainult vabal ajal; tööd ei tohi koju kaasa võtta; vabal ajal tööst ei räägita; elu on elu ja töö on töö, neid ei maksa segi ajada.

Intensiivne, inspireeriv ja intrigeeriv keskkond provotseerib meid oma piire üle vaatama, uut avastama. Kui tajume keskkonda vaenlasena, keda ei tohi usaldada, kelle eest tuleb end kaitsta ja keda võiks jõudumööda tüssata, kaotame igasuguse loovuse.

Loovus on võimas asi. Et ta sureks, tuleb tema tapmisega palju vaeva näha. Ja kindlasti on oma loovuse kasutamisel või hääbumisel võtmeroll igal inimesel endal. Ohvrimentaliteedi omaksvõtmine ja organisatsioonile alistumine kindlasti õnne ega edu ei too.

Autor: Karin Hango