Üüri puhul koduvahetus lihtsam

Viimased aastad kinnisvaraturul on olnud väga tormilised - koos hindade kasvuga tõusis hüppeliselt ka kinnisvaratehingute arv. Samas mõtlesid kodu üürimisele siiski vaid vähesed.

Mis ikkagi on olnud põhjuseks ja kas nüüd, kui kinnisvarahinnad on jõudnud haripunkti, hakatakse üürimise peale senisest enam mõtlema?

Üürimise või omamise kasuks otsustamisel on mitmeid kaalukaid aspekte, mida oleks mõistlik eelnevalt kaaluda.

Esmalt omamise plussidest ning miinustest. Elukoha omamise üheks suurimaks väärtuseks on emotsionaalne külg ning elementaarne rahulolu. Tahe elada just selles kohas ning omada enda soovide järgi sisustatud kodu. Kinnisvara omamisega kaasneb ka peremehetunne ning võimalus teostada just selliseid ümberkorraldusi nagu ise soovitakse: värvida seinu, puurida auke seina või lakke, möbleerida endale sobivalt jm.

Kõigele lisaks võib kodu soetamisel olla ka spekulatiivne eesmärk. Kinnisvara odavalt ostes ning hiljem seda kallimalt müües on tehtud investeeringult võimalik arvestatavat vaheltkasu teenida.

Eeltoodule lisaks on omamise üheks plussiks kindlasti ka omavalitsuste hüvedest osa saamine. Levinumad näited on siinkohal piirkondlike koolide ning lasteaedade liikmemaksu soodustused jm.

Omamise miinustest võiks esimesena võib välja tuua sellega kaasneva hinnariski. Lootus, et suudetakse osta soodsalt ning hiljem oluliselt kallimalt müüa, ei pruugi just kõigil õnnestuda. Oluliseks miinuseks on ka intressirisk, sest kuumaksed võivad kõikuda kogu laenuperioodi jooksul tuhandetes.

Elukoha soetamise suurima miinusena tooksin välja aga sisenemise ning väljumise kõrged barjäärid.

Uue kodu soetamiseks on üldjuhul vaja omada vaba raha minimaalselt 20% (10% sissemakseks ning 10% möbleerimiseks) soetusmaksumusest. Lisaks rahale kulub ka hulgaliselt aega - tuleb külastada finantsasutusi ning tegeleda möbleerimisega.

Mitte vähem tähelepanu ei saa pöörata ka hiljem elukoha müümisele, mis kas või praegust turuolukorda arvestades võib mõneski piirkonnas keeruliseks ning ajakulukaks osutuda.

Üürimisel on vastupidiselt omamisele äärmiselt madalad sisenemise ning väljumise barjäärid. Nii võib oma soovidest lähtuvalt leida sobiva elukoha ühe-kahe päevaga ning sinna ka sisse kolida. Üürikohast lahkumiseks on põhimõtteliselt vaja vaid mõjuvat põhjust ning umbes kuuajalist etteteatamise perioodi. Nii nagu omamisega kaasnevad omavalitsuse hüved, võivad need kaasneda ka üürimisega. Selle eelduseks piisab reeglina üüritava kinnisvara omaniku nõusoleku saamisest.

Teisalt kaasneb ka üürimisega rida miinuseid, millest esimesena võiks mainida peremehetunde puudumist.

Üürikorteris on ulatuslike muudatuste nagu seinte värvimine, aukude puurimine jm tegemine ilma üürileandja nõusolekuta üldjuhul keelatud. Seetõttu ei saa üürnik pahatihti luua omale sobivat ning kodutunnet sisendavat keskkonda. Üürileandja võib üürilevõtjale seada ka hulganisti kitsendusi. Nii võidakse üürilepingusse sisse kirjutada keelud koduloomade pidamise, külaliste kutsumise ning laste saamise kohta.

Kuna Eestis puudub üüriseadus, mis aitaks kaasa normaalse, mitte juhuslikku laadi üürituru tekkele, siis tegelikult valitseb praegu olukord, kus üürilevõtjatel puudub kindlustunne tuleviku suhtes.

Paljud kinnisvaraomanikud on hakanud mõtlema müümise asemel üürileandmisele, kuid kui kaua nende mõtted üürimisel püsivad sõltub suuresti turuolukorrast ning sellest, kas kinnisvarahinnad tõusevad uuesti või mitte.

Nii ongi üürilevõtja praeguses turuolukorras üpris kaitsetu, kes heas usus ning tahtes täidab kinnisvara omaniku soovi - teenida ka siis, kui parasjagu kuidagi müüa ei õnnestu.

Autor: Marek Vikat