Ameerikas esimesed pääsukesed

Artikkel

- Uudised
- Kertu Ruus
- 31. märts 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ameerikas esimesed pääsukesed
Aasta pärast võib ehtsate Saksa standardite järgi ehitatud energiasäästlikes hoonetes elada juba mitusada Ameerika peret. Mike Kernagis, üks passiivmaja liikumise eestvedajaid USAs, usub, et enamuse mõttelaad on muutumas.
Kui senised üksikud majad on kõik ühepereelamud, siis Colorado osariiki hakatakse veel tänavu rajama projekti, mille tulemusena peaks passiivkorteri saama 300 peret. See on tiigrihüpe edasi, kui arvestada, et esimene USA passiivmaja ehitus algas alles 2002. aasta sügisel Illinoisi osariigi linnas Urbanas.
Selle esimese passiivmaja ehitas endale Saksamaal sündinud USA arhitekt Katrin Klingenberg, Ameerika passiivmajade eestkõneleja number üks. Naine elab selles majas tänini ning tema igakuised energiaarved (küte, elekter jms) ei ole kunagi ületanud 45 dollarit.
Et oma ideed avalikkusele tutvustada, rajas arhitekt paar aastat hiljem Ökoloogilise Ehituse Laboratooriumi (e-co lab) ja 2006. aastal valmis Illinoisi karmis kliimas teine passiivmaja.
Selle maja peaarhitekt Mike Kernagis usub, et nüüd on ameeriklased lõpuks hakanud energiasäästlikkusele mõtlema - ajendiks nii raha kokkuhoid kui ka soov loodust hoida.
Ta usub, et praegune olukord erineb 1970. aastate alguse nn ärkamisajast, kui naftaembargod panid ameeriklasi energiakokkuhoiule mõtlema. Tollane šokk möödus kiiresti, inimesed vajutasid äratuskella kinni ja magasid edasi, kirjeldab Kernagis.
Passiivmaja hind ületab tavalise maja ehitushinda USAs 10-15%, kuid väiksemad ülalpidamiskulud teevad investeeringu tasa juba viie kuni kaheksa aastaga. Viimasel ajal on passiivmajade ehitajad hakanud katsetama odavamaid materjale, mis peaks ehitushinna vahet tulevikus vähendama.
Kui praegu saavad arhitektid tellimusi enamasti jõukamast keskklassist ja haritumatelt eraklientidelt, siis liikumise eestvedajate soov on pakkuda tulevikus eluasemeid just madala sissetulekuga inimestele.
Uut tüüpi energiasäästlike majade fännklubi juba üsna lai - alates arhitektidest ja ülikoolidest ning lõpetades linnaametnikega. Huvi on üles näidanud ka arendajad, kes üldises ökovaimustuses turuvallutusvõimalusi näevad. Mike Kernagise sõnul annab ameeriklastele julgust eurooplaste edu. "Ameeriklased vaatavad Euroopa poole ja näevad enda ees avanevaid võimalusi," sõnab ta.
Tõsi, Ameerikas tuleb passiivmajade ehitajal maadelda väljakutsetega, millega tema Euroopa kolleegid oma päid vaevama ei pea. Põhjus on riigi suurtes kliimaerinevustes: kui näiteks Saksamaa kliima on kõikjal enam-vähem üks, siis New Yorgi või Californiasse soojustpidava maja rajamine on kaks täiesti ise asja.
Hoopis omaette väljakutse on vanemate elamute passiivseteks ümber ehitamine. Üks selline projekt on Californias ka pooleli. Mike Kernagis tunnistab aga, et vana maja standarditele vastavaks ümber ehitamine pole odav ega lihtne lõbu.
Kuigi enamuse meelelaadis on selget muutust tunda, võtab passiivmaja massidesse viimine Ameerikas veel kaua aega. Selleks on asjaga tegelejate hinnangul vaja riigi toetust nii inimeste harimisel kui ka rahaliste soodustustena.
Praegu käivad isegi kingsepa lapsed paljajalu: ka USA Passiivmaja Instituudi kaasasutajal Mike Kernagisel pole passiivmaja. Ta lubab selle endale ehitada niipea, kui piisavalt raha ja aega leiab.
Hetkel kuum