Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Eesti aed läbi aastakümnete

Evelin Rikma 01. aprill 2008, 00:00

Samal ajal kui mujal maailmas levisid erisugused aiakujundusstiilid, tegelesid eestlased peamiselt põlluharimisega. Alles 20. sajandi alguses hakkas eestlasi huvitama aianduskultuur, mis seni oli vaid baltisakslaste ja välismaalaste pärusmaa olnud.

Eesti aia ajalugu ongi tihedalt seotud just mõisatega. Rikastel mõisnikel oli võimalus rajada uhkeid parke ja alleesid. Eeskuju võeti Euroopas valitsevatest stiilidest, mis mõningase hilinemisega Eestisse jõudsid.

Kuigi talupojad mõisast mõne sireliistiku või ebajasmiini koju kaasa viisid, ei saa iluaiandusest eesti taluõues rääkida enne 20. sajandit.

Tänapäevase iluaianduse tekkeks andis tõuke linnaelu. Taludes pöörati tähelepanu vaid elumaja lähiümbrusele, linnaaia rajamine eeldas aga pikemat planeerimist.

20. sajandi alguse moesuunaks Eesti aianduses võib pidada sirgjoonelisi teid, lillepeenraid, pügatud vorme. Need ideed levisid meil läbi mitme kümnendi, mis näitab, kui aeglaselt meie oludes uued stiilid kohandusid. Taimevalikus eelistati tüvikroose, püramiidvorme, reljeefsust lisati kiviktaimlate ja treppidega. Iluaiandus ei juurdunud eestlaste mõtteviisi kergelt, kuna ei tahetud vabaneda aia kasulikkuse aspektist (tarbeaed), iluaia ülesandeid ei tuntud piisavalt ja puudusid ka vajalikud oskused ja teadmised.

Kaunis aed näitas selle omaniku ilumeelt, haridust ja varakust. Esimeste seas rajati aedu just villade juurde, hiljem võimaluste suurenemisel, laienes see privileeg ka keskklassile. Terviklikke lahendusi leidus iluaias vähe, enamasti toodi esile vaid mõni element: kiviktaimla, lillepeenar. Aedu kujundasid tavaliselt omanikud ise või koostas kondikava maja planeerinud arhitekt. Õppinud aiaarhitekte oli 1930. aastatel vähe. Tarbeaedu rajati tihti nn kolooniatena linna äärde.

Taluaiad olid peamiselt kõikvõimaliku söödava kasvatamise kohaks, iluaiale suuri kulutusi ei tehtud. Majaesist oli siiski kombeks kaunistada ilupõõsaste või lillepeenardega. Levinud oli, et puhas- ja majapidamistsoon olid eraldamata. Peenrad ja viljapuud olid tihti juhuslikult paigutatud. Muutusi selles vallas tõid kaasa 1930. aastad, mil hakati eristama puhas- ja majapidamistsooni, rajama korralikke sõiduteid. Õpetust jagasid seltsid ja ajakiri Aed.

Jõukuse kasvades suurenes taludes ka vajadus ilu järele. Rajati paekivist terrasse, kiviktaimlaid. Ilutaimi istutati tihti akende alla, ukse kõrvale. Ukseni viiv tee oli ääristatud sirgete lillepeenarde või püsililledega. Püüti järele teha mõisaaedades nähtud lilleklumpe.

Aastatel 1936-38 korraldatud kodukaunistamise kampaania avaldas suurt mõju ka taluõuedele. Püüeldi kõige euroopaliku ja moodsa poole. Linnaaedade kujundusvõtteid (basseinid, kiviktaimlad) aga maale palju ei kavandatud.

Iluaiandus polnud tol ajal piisavalt perspektiivikas, mistõttu ei õpetatud seda enam eraldi erialana, vaid iluaiandusega seotud tööd võtsid üle lähedaste ametite spetsialistid.

Tänu neile iluaiandus Eestis ei kadunud, kuid jäi siiski suuresti maha lääneriikide omast. Omaette stiili moodustasid suvilate segaaiad, kus pearõhk oli kasvavate taimede kasulikkusel.

Piiride avanedes taastus Eestis aiakaupade sisse- ja väljavedu.

Turule tulid senitundmatud taimeliigid, mille päritolust ja kasvatustingimustest kellelgi aimugi polnud. Nii istutati taimi, mis uueks kevadeks enam elumärki ei ilmutanud, kuna nad polnud piisavalt külmakindlad ega sobinud meie kliimas kasvatamiseks.

1990ndatel asendusid vabastiili aiad aga tasapisi jälle ajalooliste regulaarsete stiilidega. Palju kasutati pöetud põõsaid, puid, loodi korrapäraste vormidega aedu.

Tänapäeval on peenramaa ja iluaia osakaal kohad vahetanud. Rajatakse imeilusaid plaanipäraseid koduaedu, jättes kõrvale tarbeaia funktsiooni.

Eesti aias on läbi aegade olnud tähtsal kohal viljapuud ja marjapõõsad, linnaaedade moodsatele taimedele vaatamata on alati armastatud vanu taluaia lilli.

Jätkakem seda traditsiooni ja hoidkem uute moodsate stiilide kõrval ka seda oma ja eestimaist.

19. sajandil korraldatud maadeavastusretked tõid endaga kaasa palju huvitavaid taimi, mille kasvatamist mõisates järele proovima asuti.

Nii tekkis palju uusi liike ja sorte ning hoogustus kodumaine sordiaretus. Tehnika arenguga kaasa tulnud kasvuhoonetes kasvatati ette suvelilli ja hoiti külmaõrnu taimi. Mõisate juurde rajati koguni köetavaid kasvumajasid, kus sirgusid viinamarjad ja isegi virsikutaimed.

Nagu mõisas toodi ka taludes suveks toalilli õue suvitama: agaave, mirte, fuksiaid. Populaarne oli viljapuude ja marjapõõsaste istutamine. Laialt propageeriti tuulekaitseks kuusehekkide rajamist. Nii võib tänapäevalgi vana talumaja ümber neid leida. Levinud taluaedade lilled olid vastupidavad ja vähe hoolt nõudvad: pojengid, käokingad, kukekannused, päevakübarad, angervaks, tokkroos, lumikellukesed, siniliiliad ja kuldtähed.

Hiljem, linnaaedade tekkides, olid armastatud kõikvõimalikud püramiidvormid, tüvikroosid. Eelistatud olid lupiinid, astilbed ja paljud pinnakattetaimed. Ometi ei suutnud need välja tõrjuda armastatud taluõuelilli. Haljastuses domineerisid kodumaised puuliigid. Vaid suurtes parkides ja rikaste aedades katsetati sisse toodud uute taimeliikidega.

Nõukogude ajale olid iseloomulikud väikesed muruplatsid, kiviktaimlad, sibullillede ja paljandtaimedega, mõned üksikud kääbusvormid. Populaarsed olid piiretena kasutatavad hekid, ilupõõsad ja madalad puud, ka viljapuud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:44
Otsi:

Ava täpsem otsing