Lutheri kvartali taassünd

Nii mitmedki ettevõtted jõudsid juba aastaid tagasi arusaamisele, et targem on tootmine linnast välja viia ja maa arendajatele maha müüa. Liiga suur luksus oleks pidada tootmishooneid maa-alal, kus kortermajade ja büroode ehitamisega võib tunduvalt rohkem kasu saada.

Üheks selliseks maa-alaks on ka kunagise Lutheri vabriku territoorium. Nüüd on siin valmimas moodne elukeskkond vanadesse paekivihoonetesse pugenud korteritega ja tundmatuseni muutunud ümbrusega.

20. sajandi algul otsustas varem teisel pool praegust Vana-Lõuna tänavat tegutsenud Lutheri mööblitööstus laiendada tootmist ka tänava vasakkülje ja raudtee vahel asunud seni hõredalt hoonestatud heinamaale.

Siia rajati hulk tööliselamuid, suurejoonelise arhitektuuriga klubi-rahvamaja, mille kavandasid maailmakuulsad Soome arhitektid E. Saarinen, A. Lindgren ja H. Geselius, ning 1912. aastal uue mööblivabriku võimas peahoone.

Mööblivabriku projekteerisid N. Vassiljev ja F. Bubõr Peterburist. U-kujulise põhiplaaniga suure tööstushoone põhjatiiva moodustab pikk kolmelööviline vahelagedeta masinasaal, keskosa ja lõunatiiva kolme ja poole korruseline mitme tsehhiga mööblivabrik.

Eesti arhitektuuris asetub konstruktiivse innovaatilisuse tõttu erilisele kohale katusevalgustusega masinasaal oma monoliitsest raudbetoonist kandekonstruktsiooni-raamkarkassiga. Mööblivabrikuosas on avarad pikliku kujuga tootmisruumid, kus vahelagesid kannavad kaks rida betoonposte, hoonemahtu paigutati kolm sisemist trepikoda.

Välisilmelt esindab mööblivabriku hoone juugendarhitektuuri nn ratsionalistlikku suunda. Napi dekooriga majale annavad hea välimuse väljapeetud üldmahud ja ehitusosade kvaliteetne teostus.

Sõjas kannatada saanud tootmiskompleks rekonstrueeriti 1940. aastate lõpul ja 1950ndate alguses, seejuures kujundati ümber hoone trammipargipoolne nurk.

Hiljem tehti tehnoloogilistest vajadustest lähtuvalt veel mitmeid juurde- ja ümberehitusi, millel aga ei olnud erilist arhitektuurset väärtust.

Valtsplekk-katus asendati suures osas eterniidiga. Fassaade risustasid juhtmed, tulekahjutrepid ja torud.

Suuremale osale hoonest pandi uued, sobimatu raamijaotusega aknad. valdavalt peatus tootmistegevus 1990. aastatel. Maja hakkas lagunema, fassaadidel esines krohvivaringuid, interjööris raudbetoonosade kahjustusi.

Harukordselt terviklikult säilinud Lutheri mööblivabriku ajaloolisse industriaalehitiste ansamblisse kuuluv Vana-Lõuna tänava poolne hoonestus pakub arvukalt võimalusi luua omapärane elukeskkond: ruumide kõrgus ja proportsioonid, suuremõõdulised aknad, laudrakise jälgedega betoonpinnad, klombitud paekivi jne.

Korterelamuks renoveeritava hoone vahetus läheduses on ette nähtud ümbritsevate tootmishoonete fassaadide korrastamine. Pärast ehitustegevuse lõppu korrastatakse haljastus elukompleksi ümber ning sisehoovis, rajatakse muruväljakud, laste mänguväljak ning sõidu- ja kõnniteed.

Kogu unikaalse tehasekompleksi arhitektuurseid lahendusi genereerib ARS Projekt eesotsas Eero Jürgensoniga ja arhitekt Rasmus Tammega ning et kvartal kevadeks valmis saada, annab viimast lihvi Fund Ehitus.

Lutheri kolmekorruseline soklikorrusega vabrikuhoone on tuntud kui esimene mitmekorruseline raudbetoonkarkassehitis Eestis.

Välisseinad on laotud paekivist, akendevahelised seinaosad tellistest ning aknad on sillatud raudbetoonsillustega.

Arhitektuurselt ilmestavad fassaade klombitud paekivist seinalõigud, mis jooksevad vertikaalselt krohvitud seinapindades aknagruppide vahel. Nimetatud seinaosad on teostatud horisontaalsete ja vertikaalsete kivide mustrilises laos.

Teises maailmasõjas sai mööblivabriku lõunatiib pommitabamuse. Pärast sõda taastati see esialgset ilmet jäljendades, kuid teostuse kvaliteedis on märgatav tagasiminek. Ühtlasi pikendati edelafassaadi kuue akna võrra.

Eri aastatel on tootmisvajadustest lähtuvalt hoonele külge ehitatud liftišaht ja lakkimistsehh.

Autor: Artur Ümar