Põhust maja Pirital, käesirutus loodusele

"Tegelikult on Pirita just selleks piiriks, kui linna kiviseinad taanduvad ja rohelus hakkab maju järjest rohkem endasse mähkima," arvab Janika. "Aga selle roheluse eest tuleb siin ka võidelda," mõtiskleb ta pilku aknast välja suunates.

Tänavanurgal laiutab uus korterelamu, vaid läbi seda ümbritseva aia pääsevad oma põhumaja juurde ka Janika ja Scott. "Isegi koeraga jalutama minnes pead sa hiilima nagu varas läbi võõraste aedade," on Janika selgelt pahane. "Ja neid maju on siia kavandatud veelgi, ei aita ka kinnisvaramõõn, koht on ju hea, see müüb alati."

Kui kolm veoautokoormat põhupalle Lõuna-Eestist Piritale kohale vurasid ja krundile maha laaditi, käisid uudishimulikud naabrid pärimas, et mis juhtuma hakkab. "Vastasime siis neile, et siia tuleb hobusetall," naerab Janika.

Aga talli ei tulnud ja naabrite arvates ehk pisut kummalised tegelased asusid hoopis põhumaja püstitama. "Sain selle idee saatesarjale "Farm" kujundust tehes," räägib Janika. "Osaliste tarbeks oli vaja püstitada suveköök. Aega oli vähe, töömehed poole ajast napsitamisega ametis, raha otsakorral. Oli vaja lahendust mis oleks kiire, odav ja mille ehitamine ei käiks ühele inimesele üle jõu. Ja nii see ehitis põhupakkidest sündiski. Seinad sai loomulikult tuleohutuse huvides seguga üle tehtud."

Seejärel rändas põhupaki, kui hea ehitusmaterjali mõte koos Janikaga suure lombi taha Ameerikasse. Ühel päeval leidis ta lehest reklaami, kus tutvustati raamatut põhumajadest. "Järgmine loogiline käik oligi raamatupoodi ja nähes, et selliseid maju on juba üle saja aasta ehitatud, oli asi otsustatud: just sellist maja ma endale tahan - loodussõbralik, energiasäästlik, ilus."

Scottiga läks pisut kauem aega. "Siis kui sain teise raamatu, sellise, kus räägib ka põhumajade ehituslikust poolest, hakkas Scottilegi jõudma kohale arusaamine, et tegu ühe väärt tehnoloogiaga," jutustab Janika.

Tagasi Eestis võttis Janika ühendust arhitektiga. "Olin tema nime varasemast meelde jätnud, sest tema tundlik käekiri ja põnevad ökolahendused meeldisid väga," räägib Janika. Ning meenutab, kuidas ta arhitektile helistas ja selgitas oma põhumajaehitamise plaane. "Mõte talle meeldis. Jajah, väga põnev, arvas ta ja küsis, et kuhu see maja on siis plaanis ehitada. Kuuldes vastust, et Piritale, oli telefonis tükk aega vaikus," naerab Janika.

Projekt muidugi sündis, aga Janika arvates proovis arhitekt omakorda leevendada seda, et kesk auväärset linnakeskkonda kerkib midagi nii looduslikku. "Ta soovis seinad võimalikult sirgeks ja nurgad teravaks ajada, see ei sobinud aga meie kujutlusega põhumajast, looduslik vorm ja kumerad pinnad on sellise materjalikasutuse loomulik osa. Minu meelest las iga materjal väljendab vormi, mis talle iseloomulik."

Kui vundament ja karkass välja arvata, on suurem osa majast Janika ja Scotti kätetöö. "Võtsime ka kohalikelt põhumajapoistelt hinnapakkumise, kuid see tundus pisut kõrgena. Sel juhul oleks hakanud taanduma üks ökoehituse põhimõtteid, et materjal ja ehitamine peab olema võimalikult looduslik ja odav," arvab Janika.

"Kui me oleksime mõlemad palgatöölised, ei oleks me seda maja ise kunagi valmis suutnud ehitada, vabakutselise kunstniku ja kirjaniku amet lihtsalt võimaldab oma ajaga paindlikumalt ümber käia," lisab ta.

See, kuidas põhuseinad püsti said, on muidugi omaette teema. "Tellinguid me ei kasutanud, pakilt pakile turnides said seinad paika. Mina, kes ma olen kõrgusekartlik, märkasin ühel hetkel, et kõõlun kõrgel põhuseinal vaid ühe käega prussist kinni hoides, teisega samal ajal pakki paika udjades. Töötuhinas lihtsalt pole hirmudeks aega," räägib Janika.

Tema arvates on raamatutes, mis põhumajadest kirjutavad, üksjagu õpetlikku, omad nipid ja tarkused tulevad ikka aga töö käigus. "Sa lihtsalt tunnetad, kuidas oleks parem üht või teist olukorda lahendada. Kui mul palutaks sellest näiteks õpperaamat kirjutada, kes teab, ehk võtaksingi vedu, sest ehitamise käigus tekkis hulganisti häid ideid, mis kergendaksid ehitamist," arvab ta.

"Ja eks ole selle maja puhul käinud lausa bussitäite kaupa uudistajaid, nagu ökohuvilised noored Tartust, Soome arhitektid. Kui ma aeg-ajalt näen kedagi ümber maja luuramas ja uudistamas, kutsun ta ikka sisse ning näitan ja räägin, mida oma kogemustest tean," lisab Janika.

Tema arvates on uskumatu, kui hästi põhumaja sooja peab ja helisid summutab. Maja ainsaks soojatootjaks on väike kamin, mis isegi soojust ei salvesta.

"Alati kui on vaja välja minna, on raske sobivaid riideid valida, põhumajas tundub nii soe. Ja peaaegu üldse pole aru saada, kui õues on tugev tuul, majas on ikka vaikne."

"Ega enam raskemasse paika kui meretuultele meelevalda sellist maja ehitada annagi, kui siis ehk avamereplatvormile," arutleb Janika. "Ei ole põhumajale vaja ekstra kõrget vundamenti ega ülilaiu katuseräästaid, nagu targad mehed soovitavad, saab ka palju lihtsamalt hakkama, muidugi tuleb maja katta siis väljast ilmastikukindla lubikrohviga."

"Põhk on tõesti väärt materjal, iga suvi kasvatab uue heina ja vilja ning sügisel on kõik põllud põhupakke täis," ütleb Janika pilk aknast tärkavasse kevadesse suunatud. Seespool põhupakkidest seina on turvaline ja soe.

Põhumaja üht tiiba ümbritseb terrass, millel saab nautida päikeselist päeva hommikust õhtuni.

"Nii saab päikeselised päevad võimalikult ära kasutada," ütleb Janika. "Kuna kahte maja ühendav terrass kulgeb ümber terve hoone, ei pea asukoha muutmiseks kunagi tuppa minema, saab rahulikult oma lamamistooli edasi nihutada."

Põhuseinte vormimiseks ja viimistlemiseks on tarvis kinnitada seintele võrk.

Õpetust mööda peaks seda tegema kasutades tülikat nn läbinõelumise tehnik. Töös peaks olema kaks inimest, üks sees- ja teine väljaspool. See omakorda nõuaks aga tugevat jalgealust, tellinguid.

"Ühel unetul ööl tuli mulle aga mõte, kuidas ilma keeruka nõelumiseta hakkama saada," räägib Janika. Nii sündisid puupulgad, mis ühtpidi kinnitusid põhupakki, välimise otsaga fikseerisid aga seinavõrgu ning mida saab kinnitada üksi. Pulkade tegemiseks leiti parajaks ära kasutada liiste, mis saeveskites puuvirna kihtide vahele laotakse, et lauad tuulduksid ja kuivaksid.